Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

19. osa

„Mida sa sellega öelda tahad?“ pärin teravalt. „Miks me siin oleme ja mitte minu toas?“ küsin närviliselt.

Ent Lucas kehitab kõigest õlgu. „Ma ei tea,“ vastab ta ning ma tajun tema hääles väsimust. „Seda pole mitte kunagi juhtunud.“

Vaatan teda kulmu kortsutades. „Tahad väita, et me oleme kuskil suvalises metsas ja sa ei tea, kuidas me siit ära saame minna?“ pärin ma ning mu hääl kõrgeneb iga sõnaga.

Noormees ohkab. „Päris nii ma ei öelnud, aga,“ ta vaikib hetkeks ning vaatab ringi,“ põhimõtteliselt on see nii,“ lõpetab ta vaikselt lause.

Kuidas palun? Ma olen jälle siin metsas ning seekord ei tea isegi tema, kuidas siit lahkuda. Lihtsalt suurepärane! Nüüd on Lucas see, kes mind jamasse tiris. Tundub, et nüüd pean mina meid päästma...

„Claire, ära muretse. Ma mõtlen midagi välja,“ püüab Lucas mind rahustada, kuid ma näen, et ta on sama närvis, kui mina.

Turtsatan sarkastiliselt. „Ma arvan,et seekord pean ma seda ise tegema,“ lausun irooniliselt. „Sa oled rohkem närvis, kui mina,“ nendin pilkavalt.

Lucas vangutab pead. „Claire, sina siin aidata ei saa,“ sõnab ta kahetsevalt. „Mina pean sellega tegelema.“

„Aga tee siis midagi?“ pahvatan valjult. „Ma ei taha terve öö siin metsas kükitada.“

Noormees pressib endale naeratuse näole. „Sa võid puu alla ka magada,“ tähendab ta.

Põrnitsen teda alt kulmu. „See pole naljakas,“ lausun pahaselt ning tunnen, kuidas mul vaikselt jahe hakkab.

Noormees raputab pead ning vaatab ringi. „See ei pidanudki naljakas olema, aga kui me siit öö jooksul ära ei pääse, siis pead sa ühte kahest tegema,“ lausub ta ning ma näen, kuidas ta õrnalt muigab. „Muidugi on sul võimalus ka puu otsa ronida, aga,“ ta silmitseb mind pilkavalt,“ sa ei teeks seda.“

Jah, igav mul temaga ei hakka. Isegi, kui me peaksime siia metsa ööseks jääma...

„Miks sa meid siit ära viia ei saa?“ pärin pahuralt. „Eelmine kord ju said,“ tuletan talle meelde.

Lucas heidab mulle mõtliku pilgu. „Nagu ma sulle äsja ütlesin, siis ma ei tea,“ sõnab ta aeglaselt. „Miski nagu takistaks mind,“ lisab ta kulmu kortsutades.

Kergitan kulmu ning toetan end vastu puud. „Proovi uuesti,“ teen ettepaneku.

Noormees ohkab ning kõnnib minu kõrvale. Ta seirab mind hetkeks kummalise pilguga ning võtab mu käest kinni ja sulgeb silmad. Järgin tema eeskuju ning loodan kogu hingest, et seekord see õnnestub.

Sekundi pärast tunnengi nõrka tuuleiili ning ohkan õnnest. See õnnestus.

Ent, kui ma silmad uuesti avan, ei näe ma oma segamini tuba, vaid hoopis seda ruumi, kus me Lucasega täna Michaelit kohtasime.

Vaatan Lucasele kiiresti otsa ning tema ilme on veelgi jahmunud, kui eelmisel korral. Ta laseb sõnatult mu käest lahti ning kõnnib ruumi teise otsa, kus viimati olin näinud rohelist valgust kumavat hmm...klaaskuuli? Kuid nüüd seda pole enam seal. Lucas põlvitab põrandale ning uurib hoolega seda kohta ning tema kulm on kortsus.

„Miks seda seal enam pole?“ pärin uudishimulikult.

„Kust mina pean teadma?“ nähvab Lucas mulle ootamatult. „Ma just jõudsin siia, ma ei tea ka kõike,“ poriseb ta pahaselt

Ma tõmbun solvunult tagasi. Sellisena pole ma teda veel näinud ja tema praegune olek ei meeldi mulle absoluutselt.

Istun sõnatult lumivalgele põrandale ning silun närviliselt oma blonde juukseid. Jälgin ettevaatlikult Lucast, kuid ei taha enam midagi öelda. Noormees kompab kättega põrandalt ning paistab väga vihane olevat. Viimaks paistab ta loobuvat ning toetab end vastu seina ja sulgeb silmad.