Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

51. osa

Kõik on taas hästi, pidi olema. Viimased kolm nädalat olin ma nagu mantrat seda endale korranud. Eelnevad kuud olin ma unustanud, õigemini püüdsin kogu hingest unustada. Elasin taas normaalset elu ega mõelnud kordagi neile roheliste silmadega isikutele, vähemalt mitte rohkem, kui korra minutis.

Praegu, istudes Emily kõrval ning teeseldes õpetaja kuulamist, vilksas mu pilk iga paari sekundi järel sinna, kus teatud isikud armastasid istuda ja tundi jälgida.

Ma polnud neid näinud kakskümmend üks piinarikast päeva. Viissada neli tundi olen olnud teadmatuses ja püüdnud mitte mõelda Lucase ja minu viimasele kohtumisele ning sõnadele, mida ta lausunud oli. Ma üritasin mitte mõelda Michaelile ja tema kadumisele, aga tulutult. Polnud määratud, et ma nad unustaksin.

Kellahelin katkestas ainult hetkeks minu mõtted ning klassist väljudes, heitsin pooleldi tahtmatu pilgu õpetaja Vale'ile, kes oli nõus kuu aega Michaelit asendama. Mees korjab laualt oma asjad kokku ning jääb mind kulmu kergitades vaatama.

"Preili Walker, kas te tahate midagi küsida​?" pärib ta jahedal toonil ning on ilmselge, et ta kibeleb lahkuma.

Kui ma päev pärast neid dramaatilisi sündmusi kooli naasin, siis olin ma unustanud, et Michael on mu õpetaja. Samas polnud selles ka midagi üllatavat, sest ma polnud koolis terve igaviku käinud. Tol päeval ajalooklassi sisenedes, kuulsin kõikjalt sosinaid Michaeli kohta. Ta olevat ebaviisakal moel direktorile lahkumisavalduse kabinetiukse taha jätnud ning päeva pealt töölt lahkunud. Levis kuulujutt, et Michael võitis lotoga ning aega raiskamata lendas kuhugi soojale maale. Erakordselt viletsa fantaasiaga on see isik, kes selle kuulujutu lahti lasi

.

"Preili Walker," kordab härra Vale nüüd nõudlikumalt," mul pole aega tervet päeva teie

vaikimise peale raisata." Ta teeb pausi ning silmitseb mind oma tumedate silmadega kärsitult. "Kas te siis soovite midagi küsida või ei​?"

Jah,ma sooviksin küsida, kus Michael on, aga tema pole isik, kes mulle sobiva vastuse annaks. Ta on lihtsalt ajalooõpetaja, kelle eelkäija oli Michael. Muutused pole mulle meeltmööda ja mulle ei valmista head meelt, et mu õpetaja on üheainsa kooliaasta jooksul kaks korda vahetunud. "

"Ei," annan viimaks vastuse, mille peale mees pahaselt habemesse nohiseb ning annab märku, et ma tema silma alt kiiremas korras kaoksin.

Järgmisele hetkel põrnitsen kooli koridori ja püüan mööda trügida õpilastest, kes mingil totakal põhjusel on otsustanud keset koridori seista ning põhjuseta itsitada. Pööritan pahaselt silmi, äsades nii mõnelegi isikule pooleldi kogemata küünarnukiga ning kiirustan neist mööda, ilma vabandamata.

"Claire!"

Kellegi vaikne hääl peatab mind ning mõni sekund hiljem olen silmitsi tumedapäise Mayaga, kes naeratab mulle laiemalt, kui iial varem.

"Hei," sõnan ning ei saa jätta kulmu kergitamata.

Maya lausa kiirgab õnnest ning minus tekib kahtlus, kas ma üldse kunagi olen teda nii õnnelikuna näinud. Ükskõik, mis ka selle põhjuseks pole, olen ma rõõmus, et tal on kõik hästi.

"Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et ma ääretult tänulik, et sa mulle selle nõustaja numbri jätsid. Ta on mind väga palju aidanud," teatab tüdruk minu suureks hämmelduseks.

Kortsutan tema õnnelikku ilmet vaadates kulmu. "Nõustaja?" pärin küsivalt.

Maya noogutab. "Ära ole nii tagasihoidlik, Claire," lausub neiu säraval silmil. "Ma leidsin märkmepaberi nõustaja numbriga kuu aja eest ajalooklassist, oma laua pealt ning härra Harrison ütles, et sina olid selle sinna pannud," jutustab Maya rõõmsalt.