Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

12. osa

Silmitsen vaheldumisi sõrmust ning Lucast, kes hoiab seda enda käes ja silmitseb seda nii nagu ta ei usuks, et ta seda näeb. Samal ajal ootan, et ta oma juttu edasi räägiks, millegipärast ei söanda ma ise pärima hakkata. Ent noormees vaikib pikalt ja vaatab sõrmust mõtlikult.

„See on saatus,“ lausub ta mõne aja pärast, hääles kõlamas uskumatus. „Alles ilmusid sina ja nüüd see,“ sõnab ta sõrmusele osutades.

„Ma olen koguaeg olemas olnud,“ poetan vahele ja Lucas naeratab, kuid ta mõtted paistavad mujal olevat.

„Tõsi,“ ütleb ta. „Ma pole seda unustanud, lihtsalt...“ sõnab ta, kuid jätab lause lõpetamata.

„Mis selle sõrmusega on?“ julgen lõpuks küsida, kuid kahtlustan, et ta ei ütle mulle seda.

Mul on õigus. Lucas silmitseb pikalt nagu mõeldes, kas ta peaks mulle rääkima, kuid viimaks raputab ta aeglaselt pead.

„Ma ei saa sellest veel rääkida,“ teatab ta kahetsevalt. „Praegu on veel liiga vara, kuid ma luban, et enne oma sünnipäeva sa kuuled sellest.“

Ohkan vaikselt. „Kas sa lubad seda tõesti?“ pärin.

Noormehe näole ilmub naeratus. „Jah, ma luban,“ lausub ta. „Ja, et sa teaksid, ma täidan alati oma lubadusi,“ lisab ta.

„Eks näis,“ vastan, olles selles mitte väga veendunud.

Mõne aja pärast olen üksinda oma toas, pilk mõtlikult lakke suunatud. Sõrmuse võttis Lucas kaasa ja mul polnud võimalust seda rohkem uurida. Loodan, et ta täidab oma lubadust, kuigi ma ei usu sellesse väga.

Umbes tund aega hiljem, istun teetassi taga, pilk küll suunatud bioloogiaõpikusse, kuid mõtted on sellest nii kaugel, kui vähegi olla saavad. Ma tahaksin nii väga juba kõiki vastuseid teada, kuid Lucase sõnul kuulen ma neist alles oma seitsmeteistkümnedal sünnipäeval, milleni on halastamatult palju aega jäänud. Ja ka siis ei pruugi ma kõike teada saada.

Olen oma teega lõpetamas, kui kuulen oma läheduses kedagi kolistamas. Isa on koju jõudnud ja see üllatab mind. Kell viis on tema jaoks hämmastavalt vara kodus olla. Vähemalt praegu. Kui ema veel siin oli, siis oli see tema tavaline aeg. Ema lahkumine on seda muutnud. See on muutnud kõike.

Tõusen toolilt püsti ja lähen isa tuppa, kust avaneb mulle haletsusväärne vaatepilt. Ta on kaotanud oma ilusa välimuse, millepärast minu ema temasse armus. Mulle tundub, et ta pole juba nädalaid habet ajanud ning tema hallide silmade alla on kotid. Ta pole enam see, kes enne. Temast on järel ainult vari. Minu tuppa sisenes tõstab ta küll pilgu, kuid langetab selle kohe. Talle lähemale minnes, tunnen alkoholilõhna, mis on tema tunnusmärk juba viimased paar kuud.

„Sa ei saa enam nii jätkata,“ lausun manitsevalt, kuid tean, et ta ei kuula mind.

Isa vaatab mind õnnetult. „Ma tean,“ sõnab ta nukralt ning mõistan, et ta pole nii purjus, kui tavaliselt. „Aga see on ainus võimalust temast...sinu emast....üle....üle saada,“ viimased sõnad tulevad tema suust vaevaliselt ja ma tean, et see on talle ikka veel nii raske.

Ohkan sügavalt ja istun tema kõrvale. Ta ei vaata enam mind, vaid ta silmitseb midagi kaugemal. Tean, ilma vaatamatagi, mida ta silmitseb. Minu ema pilti. Oma eluarmastuse pilti, kes ei armasta teda nii nagu tema teda. Ema jaoks on võib-olla nende armastus kustunud, kuid mu isa ei taha sellest aru saada. Tegelikult ei mõista ka mina ema. Ma arvasin kuni jõuludeni, et minu vanemad on õnnelikud. Isa ehk oligi, aga ema....? Ta jättis meid maha jõululaupäeval, teatades, et ei armasta meid enam. Mitte kedagi meist. See oli tema poolt „suurepärane“ jõulukink. Ja sellest ajast saadik on mu isa teda tagasi nutnud, lootes, et ta tuleb tagasi. Kuid mina ei usu, et ta seda teeb. Mu ema on sama kangekaelne, kui mina ja kui ta juba lahkus, siis ta ei tule tagasi, isegi kui ta tahaks. Tema uhkus ei luba seda.