Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

9. osa

Ma pole kunagi pimedust kartnud, aga praegusel hetkel on hirm minu üle võimust võtnud. Tunnen, kuidas ma üleni värisen ja isegi hirmu tõttu minestamine ei pruugi kaugel olla.

Kuulen taas, kuidas keegi mu nime ütleb ega tea, kas peaksin midagi vastama. Kuigi olen peaaegu harjunud igasuguste kummaliste asjadega, ei mõista ma, mis siin praegu toimub. Hääl, mis mu nime juba mitmendat korda öelnud on, pole mulle tuttav. Aiman ainult seda, et see on noore naise hääl.

„Claire, me tulime sulle järele,“ kõlab hääl uuesti ja ma võpatan tugevalt.

See asi ei meeldi mulle. Kohe üldse mitte.

„Oh, Cassandra lõpeta ära, „ kuulen järgmisena tuttavat häält, „ ära hirmuta teda.“

Mul ei kulu poolt sekunditki, enne kui taipan, kes seda ütles.

„Lucas, „ sosistasin jahmunult. „Mis siin toimub?“

Kuulen, kuidas keegi naerma hakkab ja mulle tundub, et see on sama tüdruk, kes mu nime oli öelnud.

„Lucas tahtis natuke nalja teha,“ vastas hoopis too tüdruk ja mu kuulen kellegi itsitamist.

„Kuule, ära süüdista mind,“ kuulen Lucase pahast häält. „Mina tahtsin tal ainult silma pealt hoida, aga sina ja Amelia palusite, et saaksite kaasa tulla.“

„Valeta-valeta,“ sõnab seesama neiu ja kostis jälle itsitamist. „Keegi sind ikka ei usu.“

See vestlus hakkas mulle juba närvidele käima. Polnud just lõbus kuulda pimedas nende juttu, teadmata, kellega täpsemalt tegu.

„Kas te saaksite äkki tule põlema panna või midagi?“ avan viimaks suu.

Kuulen, kuidas keegi naerma hakkas. Arvatavasti on see Cassandra või mis iganes ta nimi on.

„Aga nii poleks ju üldse lõbus,“ hüüatab keegi, tõenäoliselt Cassandra. „Pimedus meeldib mulle rohkem, kui valgus.“

„Aga mulle mitte,“ nähvan talle.

„Oi, keegi muutub vihaseks,“ lausub Cassandra pilkavalt. „Asi läheb veelgi lõbusamaks.“

„Lõpeta ära, Cassandra,“ sõnab Lucas selle peale vihaselt. „Kas sa ei mõista, et sa hirmutad teda?“

„Ma kardan, et mind ei huvita see,“ vastab Cassandra.

Pööritan silmi, kuigi tean, et keegi ei näe seda. Ma olen veendunud, et Cassandra ei meeldi mulle. Kohati tundub, et ta on isegi hullem, kui Tessa ja see on juba midagi.

„Kas te ei võiks ära minna?“ teen ettepaneku. „Ma tahan äkki filmi edasi vaadata.“

„Claire, ma tean väga hästi, et sulle ei meeldi tegelikult see film,“ vastab seekord hoopis Lucas.

„Täpselt,“ ühineb temaga Cassandra ja seekord kõlab tema hääl täiesti normaalselt.

„Siis ma lähen ise minema,“ teatan külmalt.

Tõusen toolilt püsti ja üritan mõistata, millises suunas ma peaksin minema, et välja saada. Koperdan kellegi jalgadele otsa. Kahtlustan, et need olid Jordani omad, kuid ta ei liiguta.

„Ja miks sa arvad, et sa saad siit minema?“ kuulen Cassandrat lausumas. „Me ei soovi, et sa läheksid.“

„Räägi enda eest palun,“ kostab Lucas kalgilt.

„Oh hea küll. Mina ja Amelia ei taha, et sa lahkuksid.“ Kostab kellegi, tõenäoliselt Amelia nõusolev pomin.

„Mul ükskõik,“ sõnan ja trügin järjekordsest tardunud inimesest mööda ja jõuan rea lõppu.