Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

48. osa

Elizabethi vanemate pimeduses kajav naer ajab mulle külmavärinad peale. See kõlaks nagu mõnest õudusfilmist ja need pole kunagi minu lemmikute hulka kuulunud. Üritan paar sammu taganeda, sest tunnetan, kuidas nad seisavad mulle liiga lähedal.

„Põgeneda pole kuhugi,“ kostub minu lähedusest Elizabethi isa hääl, mis kõlab veidi lõbustatult. „See pole mingi film, kus peategelane jääb alati ellu,“ lisab ta ning kuulen tema lohisevad samme veelgi lähemale astumas.

Mul on tunne nagu ei saaks ma hingata. Nagu oleksid nemad kogu õhu ära võtnud, jättes mind lootusetult õhku ahmima. Võib-olla ei pea nad mind puudutamagi, et ma sureks.

„Mis see siis on?“ küsin vaevaliselt ja astun veel ühe sammu taha poole.

Elizabethi vanemad naeravad taas ning mul ei jää muud üle, kui seda kuulata. „Midagi hoopis hullemat,“ kostab mees häälel, mis ajab mind judisema.

Taganen veel ühe sammu ja järgmisel hetkel tunnen seina enda vastas. Surun end selle vastu ja pigistan silmad kõvasti kinni, kuigi tean, et see ei aita. Kaks kogu on endiselt minu ees ning neis pulbitseb soov mind tappa.

„Oled sõnatu?“ kuulen Elizabethi ema häält, mis kostub vaevalt meetri kauguselt ning sellel järgneb juba tuttavaks saanud naer.

Raputan rutakalt pead, kuid siis meenub mulle, et nad ei näe seda. Vahet ei olegi, sest ilmselt aimavad nad niigi, mida ma mõtlen.

„Aga kui sa saaksid valida, kallis Claire,“ jätkab naine ning minus tärkab kerge huvi,“ kas sa valiksid Michaeli või Lucase?“

Ma ei oodanud seda. Kindlasti mitte. Miks peaks neid see huvitama, kui nad ei lasegi seda mul teha? Aga kelle ma valiksin? Lucase või Michaeli?

„Miks te seda küsite?“ pärin ning teen seda valjemalt, kui plaanisin. „Te ei anna mulle ju valida,“ lisan ja tunnen korraga viha endas kasvamas.

Miks pidin mina sellise jama otsa koperdama? „Jama“ pole ilmselt päris õige sõna, sest nüüd asi sellest väga kaugel. Aga miks ei võiks ma olla tavaline äsja seitsmeteistkümneseks saanud neiu, kelle kõige suuremad mured on täiesti harilike poistega seotud? Miks ma pean olema nii „eriline“ ja surema nii noorelt? See kõik on kahtlemata mina ema süü. Isa on ilmselt ka osaliselt süüdi, sest miks ei võinud ta endale normaalset naist valida. Aga nende küsimuste aeg on ilmselt möödas.

„Seda oleks lihtsalt huvitav teada,“ vastab hoopis Elizabethi isa. „Me pole siiani aru saanud, kes sulle neist rohkem meeldib.“

See on esimest ja ühtlasi viimast korda, mil ma nendega nõus olen. Ka mina pole suutnud otsustada, kuigi see polegi enam vajalik. Enam pole see oluline.

Pigistan sõrmust oma peos ning jõuan kiirelt järeldusele, et enam pole palju aega jäänud. Peagi juhtub midagi saatuslikku ja mina pean otsustama, kas me mängime seda kassi ja hiire mängu veel kaua edasi või mitte.

„Tundub, et ta ei tea seda isegi,“ vastab Elizabethi ema minu eest. „Seda parem meile,“ lisab ta, kõlades kurjakuulutavalt.

Viha, mida ma hiljuti tundsin, on tagasi, pannes mind end kummalisel kombel paremini tundma. Ma astun imepisikese sammu ette poole ning peagi järgneb sellele teine.

„Kas te teadsite, et ma tean teie tütre lugu?“ pahvatan ootamatult. „Ja mitte ainult pealiskaudseid fakte, vaid palju enamat.“

Sellele järgneb mõne hetkeline vaikus ning ma peaaegu kahetsen, et ma nende ilmeid ei näe.

„Muidugi,“ kõlab mehe ükskõikne vastus ning korraks põrkun tagasi, sest see kostub väga lähedalt. „Sa peadki seda teadma.“

Kogun end hetke ja vaatan sinna, kus arvan nad olevat. „Kas te seda teate, et ma olen Elizabethiga isiklikult rääkinud?“ küsin ning eiran kummalist heli, mis paistab kostuvat neiu ema suust. „Kas te teate, kus teie tütar praegu on?“