Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

35. osa

Liigun Michaeli kannul aeglaselt mööda koridori, olles tema peale endiselt vihane. Ma olen täiesti veendunud, et ta tegi seda meelega. Ma ei näe hetkel ta nägu, kuid tean, et ta muigab. Kui ma ema juurest pääsen, siis ma räägin temaga tõsiselt. Ma luban.

Loetud minutite pärast oleme taas Josephi kabineti juures. Michael kergitab kulmu ning annab märku, et ma sisse läheksin, kuid ma seisan paigal.

„Mis on?“ uurib noormees, kui ma paigalt ei liigu.

Ma ei tea isegi, miks ma siin seisan ja kabineti ei lähe. Kuid ma tunnen midagi. Mul eelaimdus, et ma kuulen kohe midagi, mida ma kuulda ei taha ning ma üritan seda hetke edasi lükkata. Ja seekord pole asi mu väga heas kujutlusvõimes.

Kehitan Michaeli suunas õlgu. „Mul pole tahtmist temaga rääkida,“ lausun vaikselt.

Noormees kergitab kulmu. „Või äkki on asi minus? Kas ma segasin teid, kui ma sisse astusin?“ pärib ta pilkavalt ning muigab. „Lucas on mõnikord liiga aeglase mõtlemisega.“ märgib ta.

Jõllitan teda tigedalt. „Ja sina oled ennasttäis jobu,“ vastan talle pahuralt.

Michael irvitab. „See on küll uus asi,“ lausub ta.

Pööritan silmi ega vasta talle, suunates pilgu kabinetiukse poole, kust kostub tasaseid hääli.

Mind haarab kummaline ärevus ja siis hakkan ma ootamatult värisema. See pole külmast, selles olen ma veendunud. Asi on milleski muus. Hirmus. Ma kardan midagi, mis mind ees ootab.

„Claire, kas kõik on korras?“ kuulen mõni hetk hiljem Michaeli häält, millest on kadunud lõbusus.

„Ei ole. Kas sa ei näe siis?“ nähvan talle ning toetan end vastu seina ja sulgen silmad.

Värisemine ei lakka. Nüüd peksleb mu süda üha kiiremini ja kiiremini ning ma tunnen end erakordselt halvasti.

„Claire?“ kuulen Michaelit hüüdmas ning tajun tema hääles olevaid paanikanoote, kuid ma ei jaksa talle vastata.

Mõne hetke pärast vajun ma aeglaselt põrandale, silmad endiselt suletud. Mul pole jõudu, et neid avada. Korraga olen ma väga väsinud ja mu ainus soov on see, et ma peaks silmi avama. Mitte kunagi enam.

Kuulen ikka veel, kuidas Michael mind meeleheitlikult hüüab, kuid tema hääl jääb üha vaiksemaks ja vaiksemaks. Lõpuks on sellest saanud vaevukuuldav sosin. Tunnen, kuidas keegi mind puudutab, kuid ma ei tea, kas see on Michael või keegi teine. Kellegi häält ma enam ei kuule. Ma oleksin justkui kurt, sest ükski heli ei jõua enam minuni. Saabunud on hämmastav vaikus.

Ma isegi ei tea, kuidas ma veel mõelda suudan. Tunnen, kuidas mu jõud on lõppemas. Mul pole aimugi, kuidas see nii läks. Kuid see ei huvita mind enam. Mis möödas, see möödas. Võib-olla just nii lõpebki minu elu. Viimane, keda ma nägin oli Michael, mitte Lucas. Nii see peabki olema. Michael, mitte Lucas.

Kõik. Ma ei jaksa enam.

Valge. Kõik on nii valge. See on esimene asi, mida ma märkan, kui ma silmad avan. Kas see ongi taevas? Kas ma olen surnud? Ent kaks sekundit hiljem, jõuab mulle kohale, et taevas ma küll olla ei saa. Sest taevas pole ruum. Vähemalt ei peaks olema. Kuid ehk on minu taevas just selline? Võib-olla on igal inimesel see erinev.

Jah, ma olen valgete seintega ruumis, kuid see koht, kus ma varem olnud olen. Siit kusagilt lausa kiirgab valgust. Ruumil on üks ainuke aken ning see asub laes. Üles vaadates näen tükikest sinist taevast ning päikest, mille kiired tungivad läbi klaasi.

Toas pole mitte ühtegi eset ja kummalisel kombel ajab see mind naerma. See pole küll naljakas, kuid ma naeran, kõlades kohati hullumeelsena.

Siiani istusin ma põrandal, kuid nüüd tõusen ma püsti. Hetke pärast avastan, et mul on kingade asemel jalas valged sokid ning teksad ja kampsun on vahetunud valge õhulise kleidi vastu. Mõne hetke seisan ma hämmeldunult keset tuba, kuid kehitan siis õlgu. Ma ei peaks üldse imestama. Ilmselt on valgel värvilt mingi tähendus, kuid ma ei vaeva oma pead sellega.