Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

22. osa

Kõik on roheline, mis tähendabki seda, et iga viimane, kui asi on roheline. Seinad, laed, põrand. Rääkimata diivanist, kardinatest ja lauast. Ma olen veendunud, et ma lähen varsti hulluks. Võib-olla ongi see nende eesmärk.

Viin pilgu Michaelile, kellel paistab väga lõbus olevat ja istun pahase ilmega põrandale. Michael teeb seda sama. Me oleme siin kahekesi umbes paar minutit olnud ja ma ei saa ikka veel aru, mida me siin teeme. Ruum, kus me oleme, paistab täiesti tavaline, kui jätta välja see roheline värv. Roheline...ma olen veendunud, et ma vihkan seda värvi oma elu lõpuni.

„Claire, kas sa tead midagi Elizabethist?“ kuulen Michaelit pärimas, pärast pikki vaikuse minuteid.

Kergitan kulmu ning kehitan siis õlgu. „Lucas mainis midagi, kuid ei midagi olulist,“ vastan ilma, et vaataksin tema poole.

Michael mühatab. „Seda ma arvasin,“ pomiseb ta. „Ometi on see kõige olulisem,“ lisab ta ning muigab, kui ma pilgu temale pööran.

„Mida sa sellega tahad öelda?“ nõuan temalt.

Poiss kingib mulle selle peale laia naeratuse. „Elizabeth sarnaneb vägagi mitmes mõttes sinule,“ lausub ta mõttesse vajudes. „Või sina sarnaned temale.“

See on midagi uut minu jaoks. Kui...kui ta just ei valeta mulle.

Silmitsen teda väga hoolikalt. „Kuidas?“ küsin vaikselt ja loodan, et ta räägib mulle tõtt.

Michael vaatab mulle otse silma. „Ta oli väga kangekaelne ja uhke,“ teatab ta mõtlikult,“ täpselt nagu sinagi. „Ka tema silmad polnud alguses rohelised,“ jätkab ta selgitamist, pilk endiselt kindlalt minule suunatud. „Ja ta ei teadnud pikka aega, mis temaga toimus,“ lisab ta oma jutu lõpetuseks.

Haaran tema viimasest lausest kinni ning pärin uudishimulikult: „Mis temaga siis toimus?“

Noormehe silmad liiguvad minult ära ning ta vaatab nüüd aknast välja. „Tahtmatult pani ta aluse meiesugustele,“ sõnab ta eemalviibivalt. „Seda poleks kunagi tohtinud juhtuda,“ lisab ta sosinal.

Kortsutan kulmu, mõistmata, mida ta räägib. „Jätka,“ lausun talle julgustavalt.

„Elizabeth teadis, et ta ei või seda teha, kuid ta ei suutnud sellest loobuda,“ räägib Michael. „Temast loobuda“ parandab ta süngelt.

„Kellest?“ pärin veel suuremasse segadusse sattudes.

Michael mühatab halvakspanevalt. „Riley'ist muidugi,“ vastab ta nii nagu ma peaksin seda teadma.

Riley...Suurepärane! Jälle üks müstiline isik, kellest ma midagi ei tea,

„Riley oli üheksateist, kui ta kohtus Elizabethiga,“ jätkab Michael, enne kui ma midagi öelda saan. „Nad poleks pidanud kohtuma. Nende elu oli juba ära plaaneeritud ning nende kohtumist seal sees polnud,“ selgitab Michael, kuid loomulikult ei saa mina millestki aru.

Seejärel saabub pikk vaikus. Mina ei oska midagi öelda ja Michael...Noormees paistab endaga aru pidavat ning ei tea, kas jätkata. Tema kulm on kortsus ning silmad jõllitavad akent nii nagu too oleks milleski süüdi.

Viimaks pöörab ta oma pilgu taas minule. „Riley oli väga ebatavaline noor mees,“ pomiseb ta nii vaikselt, et ma vaevu kuulen teda. „Kogu tema suguvõsa oli seda,“ märgib ta. „Ja on praegugi,“ lisab ta ning muigab kummaliselt.

Kergitan kulmu. „Miks ta ebatavaline oli?“ pärin huvitunult.

Michael ei tee minust väljagi ning jätkab oma juttu nagu ma poleks midagi vahele öelnud. „Riley oli kihlatud tagasihoidliku ja silmapaistmatu välimusega Ceciliaga. Ma pole kindel, kas Riley armastas neiut, kuid hoolis ta temast kindlasti,“ räägib ta mõtlikult. „Elizabethiga kohtumine muutis kõik,“ lisab ta kibedalt muiates.