Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

37. osa

 Mina, Sebastian, Miranda ning Erin kõnnime Lucase ja Michaeli kannul kuhugi. Pärast seda, kui Michael ütles, et meil on tund aega jäänud, pole meist keegi sõnagi lausunud. Ma võin ainult oletada, mida tüdrukud ja Sebastian mõtlevad. Sama mida midagi. Me oleme kõik teadmatuses, kuid me kardame seda, mis tunni aja pärast juhtuma hakkab. Me tahame teada tõde, kuid meid hirmutab see, mida me kuulda võime. 

„Kuhu me läheme?“ kuulen Erini närvilist häält. 

Tüdruk kõnnib minust mõni meeter tagapool ning kui ma ringi keeran, et teda vaadata, siis näen ma, kuidas ta väriseb. Hirmust, mitte külmast. 

„See ei ütleks sulle midagi,“ vastab Michael veidi teravalt ega heida Erini poole pilkugi. 

Erini pilk muutub hirmunust jäiseks. Mulle on selge, et Michaeli vastu ta mingit sümpaatiat ei tunne. Neiu jõllitab meie ees kõndivat noormeest pahura ilmega, kuid ei lausu enam sõnagi. 

Viimaks jäävad Lucas ja Michael seisma kohas, kus on neli täiesti ühesugust valget ust. Kortsutan kulmu ja ootan, et nad midagi selgitaksid. 

Mõne hetke pärast Lucas köhatab ja vaatab meile neljale otsa. „Igaühe jaoks on üks uks,“ alustab ta. 

Vahetan Sebastianiga arusaamatu pilgu ning vaatan uuesti Lucase poole. 

„Joseph arvab, et teie käik sinna, on oluline,“ jätkab Lucas ja saadab mulle hoiatava pilgu, kui märkab mu nägu Josephi nime kuuldes. 

„Kuhu sinna?“ pärib Sebastian küsivalt. 

„Seda on raske seletada,“ vastab Michael tõsiselt. „Meie,“ ta vaatab Lucasele otsa,“ seal käinud pole. „See koht on ainult teile neljale,“ lisab ta selgitavalt. 

Kergitan kulmu. „Ma ei saa aru,“ sõnan pead raputades. 

„Küll sa varsti mõistad,“ lausub Lucas lühidalt ja pöörab pilgu minult Erinile. „Ma arvan, et sinu uks on see,“ ütleb ta neiule, osutades neljast uksest kõige vasakpoolsemale. 

Erin ei liigu paigalt. „Ma ei taha sinna minna,“ sõnab ta valjult. 

Michael mühatab. „Sa lähed ja kõik,“ ütleb ta käskivalt. „Sul pole valikut.“

Erin pööritab silmi. „Sa ei saa mind sundida sinna minema,“ tähendab ta külmalt. 

„Vale vastus,“ sõnab Michael pilkavalt. 

Paari sammuga on ta neiu kõrval ja haarab tal käest ning hakkab teda õrnalt ukse poole vedama. Imekombel Erin ei tõrgugi ning laseb Michaelil ukse avada ning astub ise üle ukseläve, kuid jääb seejärel kõhklema. 

„Ma kardan,“ lausub ta vaikselt ja vaatab Michaelit paluvalt. 

Too pööritab silmi. „Ma garanteerin sulle, et sealt uksest naased sa elusalt,“ vastab Michael sarkastiliselt. „Sul on varsti suuremaid probleeme,“ lisab ta. „Mine nüüd ja sulge uks,“ käseb ta Erinit, kui too endiselt ukselävel seisab. „Me kohtume peagi.“

Tüdruk teebki nii nagu Michael teha palub ning sulgeb ukse. Viimane, mida ma näen on tema hirmu täis rohekad silmad. 

Järgmisena pöördub Lucas Sebastiani poole ning ma mõtlen pahuralt, kas mina olen jälle viimane. 

„Sebastian, paremalt teine uks,“ teatab Lucas noormehele. 

Loomulikult ei käitu Sebastian nii nagu Erin. Poiss läheb oma ukse juurde isegi rõõmsalt ning, enne  sisenemist ta lehvitab mulle. Lehvitan talle vastu ja soovin, et ma oleksin sama heas tujus, kui tema. 

„Claire, parempoolne uks,“ lausub Lucas järgmisena ja ma kergitan kulmu. 

Ma polegi viimane...