Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

31. osa

Uks, mida ma enne ei märganud, avaneb aeglase kriuksatusega. Tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab ning heidan sinna poole ärevaid pilke. Lucas ning Michael jälgivad samuti pingsalt ust. Kulub mõni sekund, enne kui sisse astuvad kolm inimest. Need kolm, kes näevad ka roheliste silmadega isikuid. Enam pole ma üksi.

Meie ees seisavad kaks umbes minu vanust tüdrukut ning noormees, kes tundub oma vanuselt jäävat Michaeli ja Lucase vahele. Poiss silmitseb meid, eelkõige mind huvitunult, samal ajal, kui üks tema kaaslastest väldib mornilt minu pilku ning teise näos on hirm.

Noormees on pikk ja tumedapäine. Tema nägu on kergelt päevitunud ning tema rohelised silmad säravad. Hoides käsi hooletult teksade taskus, naeratab ta mulle.

„Ma loodan, et sina oled väheke lõbusam, kui need kaks,“ sõnab ta rõõmsalt ning osutab peaga oma kõrval seisvatele neidudele.

Selle peale vaatab üks tüdrukutest, see morni ilmega, teda külmalt ning avab suu, kuid hetk hiljem sulgeb ta selle. Tal on tumepruunid juuksed, mis on lõdvas hobusesabas ning oma kahe kaaslase kõrval tundub ta väga lühikesena. Tema rohelistes silmades leidub veidi ka muud tooni, kuid täpsemalt ei suuda ma määratleda. Tüdruk kohendab veidi närviliselt oma musta jakki, mida ta kannab valge, põlvedeni kleidi peal ning mul tekib tunne, et tal on külm.

Teisel neiul on lühikesed mustad juuksed ning ta on pikka kasvu. Tema rohelised silmad on hirmu tõttu suured. Üritan talle julgustavalt naeratada, kuid ta ei vasta sellele. Ent külma ta arvatavasti ei tunne, sest kannab paksu valget kampsunit, mis muudab ta kummaliselt hapraks ning luitunuid teksaseid.

Seejärel pööran ma pilgu Lucasele ning Michaelile ning silmitsen neid ootavalt. Nemad teavad loodetavasti, mis edasi.

„Niisiis, teie kolm,“ alustab Michael entusiastlikult ning astub neile paar sammu lähemale. „Tehke nüüd rõõmsamad näod pähe,“ lausub ta neile laialt naeratades. „Kõik on väga hästi,“ sõnab ta rõõmsalt ning pööritab seejärel minu ja Lucase suunas silmi.

Tundmatu noormees on ainuke, kes neist kolmest selle peale reageerib. Ta naeratab peaaegu sama laialt, kui Michael ning sõnab:“Ma pole neid kahte üldse rõõmsa ilmega näinud. Nad on nii masendavate ilmetega koguaeg.“

„Sest see kõik ongi masendav,“ nähvab hobusesabaga tüdruk teravalt ning väldib kangekaelselt minu pilku.

„Mis ma ütlesin,“ tähendab poiss käsi laiutades ning pöörab oma pilgu taas meie poole. „Igatahes mina olen Sebastian ja mul on paganama hea meel siin olla,“ teatab ta rõõmsalt.

Michael noogutab heakskiitvalt pead. „Mina olen Michael,“ tutvustab ta viimaks end. „Tema on Lucas,“ osutab ta Lucasele. „Ja tema...Claire,“ jätkab ta ning pilgutab mulle silma.

Sebastian kergitab kulmu ning silmitseb mind huvitunult. „Sa oled see neljas ja kõige olulisem,“ sõnab ta ning imelikul kombel tajun ta hääles aukartust.

Selle peale on isegi need kaks tüdrukut veidi elavnenud ning vahetavad omavahel pilke.

Tunnen, kuidas viis silmapaari mind vaatavad ja see tekitab minus ebamugavust. Põrnitsen põrandat, teades, et ma peaksin Sebastianile midagi vastama, aga ometi ma ei tea seda. Mind häirib Sebastiani hääles kõlanud aukartus ja see, et tema sõnul olen ma kõige olulisem. Miks mul on tunne, et ta teab rohkem, kui mina.

Pineva vaikuse katkestab viimaks Lucas. „Sul on õigus Claire on neljas,“ märgib ta kiiresti ning vahetab seejärel teemat. „Mis teie nimed on?“ pöördub ta tüdrukute poole, kes tema küsimust kuuldes silmnähtavalt võpatavalt.

„Miranda,“ lausub mustade juustega neiu vaevukuuldavalt.

„Erin,“ sõnab teine, hääl oluliselt valjem, kui Mirandal. „Nagu ma aru sain, siis on meil vaja palju tähtsaid asju arutada,“ lisab ta jäiselt. „Seega miks me seda juba ei tee?“