Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

47. osa

Alguses ei näe ma midagi, peale ereda rohelise valguse, mis mu silmi pimestab. Pilgutan paar korda silmi, enne kui ma sellega harjuda suudan. Kõigepealt peatub mu pilk pildil, mis toa seinal ripub. Ahmin seda nähes õhku ja vaatan seejärel Michaeli ja Lucase poole, kes ei paista üllatunud olevat.

„Aga..aga see on ju minu pilt,“ pomisen jahmunult, kuid olen esimesest ehmatusest üle saanud. „Kuidas see siia sai?“

Michael noogutab. „See oled sina,“ lausub ta, kuid jätab mu küsimusele vastatamata.

Kortsutan kulmu ja jõllitan oma pilti, mille tegemist ma ei mäleta. Mu juuksed on patsis, kuid üks salk on lahti pääsenud. Silmad on mul täiesti selgelt hallid, mis annab märku sellest, et see pilt on tehtud enne seda jama. Ma vaatan fotograafi poole ja mu pilk on õnnelik.

„Aga ma ei mäleta seda,“ pomisen kulmu kortsutades, kuid poisid ei pööra mulle tähelepanu.

„Mulle ei meeldi see pilt,“ teatab Michael ning hetkeks jõuan pahaseks saada, sest arvan, et ta mõtleb minu fotot, kuid siis tõstan ma pilgu ja näen seda, mida tema vaatab.

See on tema pilt., aga erinevalt minust ei näi ta sellel kuigi õnnelik olevat. Tema näol on teeseldud naeratus ning kulm on vaevumärgatavalt kortsus. Pilk on külm, kuid tema silmad on erkrohelised.

„Miks?“ pärin ma pilku fotolt tõstes ja vaatan Michaelile otsa. „Miks sulle see ei meeldi?“

Noormees mühatab ning vaatab vaheldumisi pilti ja mind. „Ütleme nii, et see polnud kuigi sobiv hetk pildi tegemiseks,“ lausub ta põiklevalt.

Kergitan kulmu. „Millal ja kus see tehtud on?“ pärin uudishimulikult ja loodan samas, et saan ka midagi enda pildi kohta teada.

Vastuse asemel raputab Michael pead. „See pole oluline,“ sõnab ta ning viib oma pilgu Lucasele, kes meist paremal seisab ning vaatab ilmselt oma fotot. „Kuidas sinuga on?“ pärib ta temalt.

Lucas kehitab õlgu ning uurib süvenenult oma pilti.

Tema fotost õhkab rahulolu. Ta on seal selgelt õnnelik, võib-olla isegi rohkem, kui mina. Tema ilme on muretu ning silmad vaatavad fotograafi väga sooja pilguga.

Liigun Lucasele lähemale ning vaatan temaga koos seda. Michael seisab rahulolematu näoga meist mõne sammu kaugusel ning ei tee katsetki lähemale tulla.

„Mida need pildid tähendavad?“ pärin ma Lucaselt vaikselt, kuid pole kahtlustki, et Michael kuuleb minu küsimust.

„Nii mõndagi,“ kõlab noormehe vastus, mis ei ütle mulle mitte midagi.

Tema peale pahaseks saades, pööran oma pilgu mujale ning äkitselt köidab mind miski, mis on toa kaugemas osas. Kolm fotot, mis pole meist, kes me praegu siin viibime. Elizabeth, Riley ja Cecilia. Ka nende pildid on mingil kummalisel põhjusel siin.

Elizabethi foto on veidi kolletunud, kuid neiu naeratus on särav ja pildilt lausa kiirgab õnnelikust. Riley seevastu on tõsise ilmega. Tema näol pole naeratuse varjugi. Cecilia pilt on ilmetu ning tema näost puuduvad emotsioonid, ent ometi ei suuda ma sellelt pilku pöörata. Selles on miski, mis mind köidab.

„See on ilus,“ kuulen Lucast oma kõrval lausumas.

Noogutan ning me mõlemad ärkame oma tardumusest alles siis, kui Michael köhatab.

„Kui hästi läheb, siis võite seda pilti kunagi hiljem imetleda,“ sõnab noormees rutakalt ning vaatab seejärel Lucasele otsa. „Sa ju tead, et aeg hakkab otsa saama. Nemad ei kavatse oodata,“ räägib Michael kärsitult.