Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

38. osa

Silmitsen hämmeldunult oma jalgu, mis justkui seisaksid koos minuga õhus. Ma ei tunne nendega enam mingit kontakti, kuid nad on siiski minu küljes. Vaatan Lucase poole, kes paistab ahastuses olevat ja ootan, et ta midagi ütleks. Midagi, mis selgitaks seda jama. Ent noormees korrutab ainult, et ma annaksin talle andeks, kuid mille eest, seda ta ei ütle, seega ei saa ma tema palvet täita.

„Lucas,“ pöördun ma noormehe poole, silmitsedes teda kõrgemalt, kui tavaliselt,“ mis siin toimub? Mida sa tegid?“

Ent noormees raputab pead. „See oli paratamatu,“ lausub ta vaikselt.

Ma seisan umbes pooleteise meetri kõrgusel õhus ja ma tunnen end...ebamaiselt. Sest õhus seismine pole ju võimalik. Või vähemalt on sellisele järeldusele jõudnud normaalsed inimesed. Nad pole kogenud seda, mida mina.

Minus tärkab huvi, et kas ka õhus kõndimine on võimalik. Ilmselt oleks see äärmiselt veider ja ma ei söanda seda veel katsetada. Selle asemel vaatan taas alla Lucase poole, kelle nukker ilme, puudutab mu südant väga valusalt.

„Ütle, palun, mis juhtus?“ pärin ma temalt kannatamatult. „Meil pole vist eriti aega niisama lobimisele kulutada,“ lisan kulmu kortsutades ja vaatan koridori teise otsa, pooleldi lootes, et näen Michaelit meie poole tulemas.

Aga ma ei näe teda. Tundub, et noormees on otsustanud seekord veidi viisakust üles näidata ja jäta mind Lucasega pikemaks ajaks kahekesi. Kahjuks valis ta selleks ebasobiva hetke. Või siis sobiva, kui vaadata seda Lucase seisukohast.

„Ma olin isekas,“ sõnab Lucas vaikselt ja ma vaatan taas tema poole,“ sind suudeldes,“ lõpetab ta nukralt lause.

Kortsutan kulmu ja silmitsen teda arusaamatult. „Kuidas?“ pärin.

Noormees lööb pilgu maha. „Ma tahtsin, et sa siia jääksid,“ vastab ta raskelt.

Ma ei mõista teda endiselt. Ta suudles mind, et ma siia jääksin. Kas ta otsustas minu valiku minu eest? Kas see tähendab, et ma ei saa enam koju naasta?

Ikka veel õhus paigal seistes, silmitsen ma noormeest uurivalt. Ma ei suuda vastuseid tema silmist lugeda, sest ta väldib mu pilku. Kuid ma ei söanda tema käest selle kohta küsida. Sest ma kardan seda, mida ma kuulda võin.

„Kas sa annad mulle andeks?“ küsib noormees peaaegu sosinal, hoides oma pilku endiselt maas.

„Ma ei saa, kui ma ei mõista, mida sa tegid,“ vastan talle. „Sa suudlesid mind, et ma jääksin siia?“ pomisen ja üritan noormehe pilku tabada. „Kas sa tegid ise valiku, mille mina pidin tegema?“ esitan ma küsimuse, mille vastust ma kardan.

Lucas vaatab aeglaselt minu poole. Tema rohelised silmad paistavad olevat tühjad ja elutud. Ma ei ole teda mitte kunagi sellisena näinud.

„See oli väga rumal minust,“ vastab ta peaaegu hääletult. „Ma ei mõelnud mitte kellelegi peale sinu ja rikkusin kõik ära,“ lisab ta vaikselt.

Kergitan kulmu ja kaalun ideed, kas ma saaksin äkki mingil moel põrandale tagasi. Mul on tunne, et Lucas vajab lohutust. Ettevaatlikult sirutan vasaku jala mõne sentimeetri võrra ette poole ja parem järgneb sellele. Mul on tunne nagu ma õpiksin uuesti käima. Tegelikult see polegi nii väga vale, sest õhus kõndimist pole ma varem õppinud. Pärast mõnda hõljuvat sammu olen ma otse Lucase kõrval, ainult poolteist meetrit põrandast kõrgemal. Minu jalad on umbes seal, kus on tema käed, mis on rinnal risti. See on veider.

„Kas ma saaksin tagasi alla?“ küsin ma kõhklevalt Lucaselt.

Ent ta raputab kahetsevalt pead. „See pole võimalik,“ lausub ta nukralt. „Vähemalt mitte hetkel.“