Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

4. osa

 Ta vaatab mind oma roheliste silmadega üksisilmi. Ma ei pööra pilku ära ja vaatan vastu. Ta on mulle küll lähedal, kuid millegipärast pole tema pilk seekord nii põletav. Tema ilme on mõtlik ja kulm kortsus, kuid ta näib rahulikum, kui enne.

„Kas sa siis ei tahagi teada, mida ma sinu kohta kuulsin?“ pärib ta uudishimulikult, kui ma talle pikka aega vastanud pole.

Kehitan õlgu ja istun toolile, mis on minu voodi vastas, kus ta istub. Muide, luba ma talle selleks pole andnud.

Tegelikult ma kardan. Mind hirmutab see, mida ta kuulis. Mind hirmutab see, et ta võib teada midagi, mina ei tea. Ja mul pole aimugi midagi. Minu mõtedes tiirlevad tuhanded või isegi miljonid küsimused, kuid ma küsin neist kõige tobedama.

„Mis su nimi on?“ pärin, olles tüdinud teda roheliste silmadega noormeheks nimetamaks.

Ta tõstab hämmeldunult pilgu, vaatab mulle otsa ja hakkab siis naerma. „Sa küsid kõigist neist küsimustest, mida sa pärida tahad just seda,“ lausub ta ikka veel naerdes. „Sa üllatad mind.“

Tore teada. Tõepoolest. See oligi minu eesmärk.

„Aga sa ei vastanud?“

Kutt noogutab. „Ma ei vastanud, sest ma ei mõista, mida sa selle teadmisega teed. Mind ei huvitaks ka sinu nimi, kui ma seda juba ei teaks,“ ütles ta. „Claire,“ lisas ta pominal.

„Ma keeldun sinuga edasi rääkimast, kui sa oma nime ei ütle“ lausun eneselegi ootamatult.

Noormees turtsatab. „Nagu sa saaksid seda mitte teha,“ ütleb ta muiates. „Aga hea küll, kui sa just teadma pead, siis minu nimi on Lucas.“

Niisiis, nüüdsest kutsun ma teda Lucaseks. Nüüd, kui kõige tobedama küsimuse vastus on teada on aeg minna vähem tobedate juurde. Näiteks...Mulle ei tule ühtegi neist pähe ja ma vaatan Lucase poole, lootuses et see aitab mul midagi välja mõelda.

Hetk hiljem olen tema kõrval ja tõmban tema käest pildi, mille ta on enda kätte võtnud ja mida ta huviga uurib. Pilt, mille koht on minu voodi kõrval laual, on mulle väga oluline ja mulle ei meeldi, et tema seda vaatab.

Ta ainult naerab, kui ma selle temalt käest rebin ja enda kätte võtan. Jõllitan teda vihaselt, kuid teda see ei kõiguta. Ta naerab. Minu üle!

Mõne hetke pärast ta tõsineb ning kummardab mulle lähemale. „Kas sa tõesti ei taha teada, mida ma sinu kohta kuulsin?“ pärib ta sosinal. Tunnen külmavärinaid oma kehal.

„Ma kardan seda kuulda,“ vastan lõpuks ja Lucas noogutab mõistvalt.

„Sinu asemel kardaksin mina ka, sest...“ ta teeb hetkeks pausi ja kohendab oma juuksesalku,“ asi ei ole hea,“ lõpetab ta. „Üldse mitte hea.“

Pigistan pilti oma peos ja vaatan talle otsa, lootes kuulda midagi rohkemat, kuid Lucas vaikib. Ta ei vaata mulle enam otsagi. Küsimused, mis mu peast enne olid kadunud, kibelesid nüüd mu huulil, kuid ma ei osanud kuskilt alustada.

„Kas sa võiksid öelda, mida sa kuulsid?“ küsin lõpuks ja tunnen, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkab. Kas ma nüüd saan lõpuks teada?

Lucas kergitab kulmu. „Enne ei tahtnud sa teada ja nüüd korraga tahad. „Claire, nii need asjad ei käi,“ lausub ta ja muigab.

„Kuidas need asjad siis käivad?“ pärin teravalt ja tunnen, kuidas ärritus saab hirmust võitu.

Lucas ei tee sellest väljagi, vaid vaatab hoopis kella. „Tead, ma jääksin sinuga hea meelega veel kolmeks tunniks vestlema, kuid mul on veidi kiire,“ lausub ta rahulikult. „Kohtume homme. Ma loodan,“ jõuab ta veel lausuda ning enne, kui ma kuidagi reageerida jõuan, on ta kadunud.

Peale tema kadumist olen tõelises ahastuses. Ma olen suuremas segaduses, kui kunagi varem ja ma ei taha temaga homme kohtuda. Ma ei taha mitte kellegagi neist kohtuda. Ma tahan lihtsalt elada normaalselt elu. Nagu Maya, Jordan isegi Tessa.

Poen voodisse ja pigistan silmad kõvasti kinni. Ma tahan, et terve mu eelnev elu oleks olnud unenägu ja kui ma silmad avan, olen normaalne inimene, kes ei näe iseg unes roheliste silmadega inimesi. Ent, kui ma silmad lahti teen, leiab mu pilk esimese asjana rohelise toolil lebava ajalookaustiku, mida enne seal kohe kindlasti ei olnud. Mul tekib tahtmine see aknast välja visata, sest see on roheline.

Kogu õhtu jooksul näen ma millegipärast asju, mis on rohelised ja mul on tunne, et ma hakkan hulluks minema. Tean kindlalt, et mul ei tohiks vannitoas olla rohelist käterätti ja hambaharja, elutoas rohelist diivanipatja ja esikupõrandal rohelist vaipa. Ja neid asju on veel ja veel. Ma ei suuda meenutada, mis värvi need tegelikult peaksid olema, kuid sellist värvi nagu mina neid praegu näen, ei peaks nad kindlalt olema.

Ma näen isegi unes rohelist unenägu. Ma ei tee nalja. Ma seisan kuskil aasal, kus on kõik lilled rohelised. Taevas on roheline. Minul on rohelised juuksed. Imelikult kombel pole ma unes selle üle vihane. Ma olen isegi õnnelik.

Võpatasega avan hommikul silmad ja koheselt meenub mulle mu unenägu. Kiirustan peegli ette, et kontrollida, et mul rohelisi juukseid pole. Mul on endiselt blondid juuksed, ent millegipärast ei rõõmusta ma selle üle. Järgmisel hetkel tunnen tahtmist nutta.

Teel kooli olen endiselt segaduses, kuid vähemalt on tahtmine nutta, ära kadunud. Ühtegi rohelist asja, ma samuti ei silma. Kõik tundub täiesti normaalne. Isegi see, et Tessa mind nähes midagi oma sõbrannale sosistab.

„Claire, mis asjast sa Mayaga nii hea sõber oled?“ pärib ta, kui soovin temast mööda minna. Tema sõbrannad naeravad selle peale heakskiitvalt ja mina ei saa aru, mis siin naljakas on.

„Tead, Tessa, see ei puutu sinusse,“ lausun rahulikult. „Ma tean, et sul pole oma elu, aga ära oma nina palun minu omasse ka topi,“ lisan ja muigan, kui Tessa näost punaseks läheb.

Jätan ta sinna paika ja kõnnin Maya juurde. Neiu istub samas kohas, kus eilegi. Mind nähes kerkib ta näole häbelik naeratus ja ma naeratan vastu. Ta põlvedel lebab jälle kaustik ja ta on taas ametis joonistamisega.

Istun tema kõrvale ja avan füüsikaõpiku. Eile ma õppimiseni ei jõudnud ja tean, et täna pidi töö tulema. Ma olen kindel, et vahetunnis õppimine ei aita mind, kuid üritan sellegipoolest õpikus olevat teksti lugeda.

Saan lugeda vaevalt viis minutit, kui kell heliseb tundi. Libistan raamatu kotti ja hüppan aknalaualt maha ja kõnnin Mayat ära ootamata füüsiklassini. Ma ei kohta klassi juures ühtegi õpilast ja see tundub mulle hetkeks kummaline, kuid kehitan õlgu ja astun klassi. Ma poleks pidanud seda tegema.

Klassis pole mitte ühtegi õpilast, rääkimata õpetajast. Akna all seisab ainult vanem, halli habemega mees, kellel on muidugi rohelised silmad. Tema kõrval Lucas, kelle pilk on tõsisem, kui ma näinud olen. seisab

„Nii noor daam, „ alustab vanem mees, kuid ma vaatan tema asemel hoopis Lucast,“ ajame veidi juttu.“