Salapärased silmad(Eesti keeles) [Lõpetatud]

43. osa

Veel enne, kui ma silmad avan, tean ma seda, et leban kusagil väljas. Tuul sasib õrnalt mu juukseid ning päikesekiired soojendavad mu nägu. Lähedusest kostab linnulaulu, kuid muidu on kõik vaikne.

Silmi lahti tehes ei imesta ma põrmugi, kui leian end aasalt, mis on mulle tuttav. Mind üllatab hoopis see, et ma olen siin üksi. Lucast ega Michaeli pole mu kõrval ega ka kusagil mujal.

Mind haarab hirm, et midagi läks valesti. Täpselt nagu tol korral, kui Keira surma sai. Ainult seekord on surma saajateks nemad ja mina jään igaveseks siia lõksu.

„Claire, rahune maha,“ sõnan endamisi, vaadates ringi ning lootes salamisi, et peagi ilmuvad noormehed välja.

Hoolimata päikest haaravad külmavärinad kogu mu keha. Hirm mu sees üha kasvab ja mu kiired südamelöögid ei kavatsegi aeglustuda. Aeglaselt tõusen püsti, pühkides riietelt mõned rohulibled ning vaatan taas ringi. Ükski inimene ei ilmu mu vaatevälja. Ükski hääl peale linnulaulu ei kostu minuni. Ma olen täiesti üksi.

Michael ütles, et meid on ootamas pikk teekond. Meid kõiki, mitte mind üksinda. Ometi olen siin ainult mina. See on kindel tõestus sellest, et midagi läks valesti. Mu sees mäslevad segadus ja ärevus, mis kuidagi kaduda ei taha.

Ohkan valjult ning silmitsen kulmu kortsutades ümbrust. Aas, millel ma seisan on lõputu. Ainult kusagil kaugemal näen ma metsa, mille kohalt üks must lind lendu tõuseb. Ta on ainuke elusolend, keda ma siin näinud olen. See on enamgi, kui kõhedust tekitav. Mu vaateväljas pole ühtegi maja, vaid üksik teerada hakkab mulle silma. Mul pole vähimatki aimu, kuhu see rada võiks viia. Võimalik, et tsivilisatsiooni, kuid ma olen liiga arg, et seda järgi katsetada. Niisiis ei jää mul muud üle, kui oodata.

Ma seisan keset aasa, mille kollaste lillede lõhn mu pea valutama paneb. Seisan ja ootan. Päike kõrvetab üha palavamalt ning ma tajun üha selgemini, et mu teksad ja pusa pole mõeldud sellise ilma jaoks. Järgmine kord, kui Michael ja Lucas tahavad minuga kuhugi minna, peaksin hoolega mõtlema, mida selga panna. Kui järgmist korda üldse tuleb...

Vägisi kisuvad mu mõtted sellele, mis saab siis, kui ma olengi sunnitud siia jääma. Mis juhtub, kui seekord on kõik lootusetult valesti läinud ja keegi ei tulegi mind enam päästma?

Ootamatult saavad pisarad minust võitu. Ma ei püüagi neid tagasi hoida. Need kõrvetavad mu nägu, takistades mul ümbritsevat näha. Pisaratel ei paista lõppu olevat. Vajun ahastuses aasale, nende kollaste lillede keskele ja nutan. Kõik, mis viimasel ajal juhtunud on, just kui voolab minu seest välja, tekitades minus tühja tunde.

Kui need viimaks otsa saavad, tõstan ma pilgu ning olen seejärel valmis isegi rõõmust õhku hüppama. Lucas ja Michael on viimaks minu vaatevälja ilmunud. Mõlema näol on ilmselge kergendustunne.

„Claire!“ hüüavad nad mõlemad korraga ning on mõne hetke pärast minu kõrval.

Silmitsen neid kulmu kortsutades. Mõlemad näivad üsna räsitud välimusega. Michaeli blondid juuksed on sassis ning paar puulehte on neisse ära eksinud. Tema põsel on kriimustus, mille on ilmselt puuoks tekitanud. Hoolimata sellest on tema näol naeratus.

„Vabandust, Claire, me oleksime pidanud teadma, et meie kolmekesi ei saa kuhugi minna,“ selgitab Michael ning saadab Lucasele sünge pilgu.

Viin pilgu Lucasele ning temagi ei näe kuigi hea välja. Tema tumeda pluusi varrukas on veidi rebenenud ning ka üks nööp paistab kadunud olevat. Noormehe tavaliselt nii täiuslikud juuksed on seekord püsti ning sarnaselt Michaelile leidub ka seal paar puulehte.

„Tuletan meelde, et see oli sinu idee,“ vastab Lucas ning libistab käes juustesse, korjates kulmu kortsutades need lehed sealt ära.

Michael krimpsutab nägu. „Seda küll, aga sa oleksid võinud sekkuda. Sina oled paremini kursis sellega, mis meiega juhtuda võib,“ märgib noormees pead vangutades.