Õuduste tivoli[PAUSIL]

Proloog

Meid tunti, kui Markus, Sander, Ronald, Emma, Olivia ja Mia. 

See oli muidugi siis, kui olime kuuesed. Tegime kõike koos. Käisime koos koolis, kinos, teatris ja poes. Meie vanemad olid head sõbrad. 

Mõned arvasid, et oleme veidrikud. Neile me tavaliselt näitasime keelt ja jooksime minema. Kui naljakad ikka väikesed lapsed on!

Siis tuleb mulle veel meelde, et meid kutsuti koolis superkangelasteks. Me astusime kiusajatele vastu. Tavaliselt me muidugi võitsime. Kuus kahe vastu ju ikka! Paar inimest üritasid meiega ka ühineda. Meie vastus oli alati ei.

 Kuidas meie sõprus algas? Seda ei tea vist keegi. Võibolla oli see mänguväljakul või lasteaias esimesel päeval. Selliseid asju unustavad kõik. Noh, vähemalt mina. 

Mäletan, et me antsime isegi Ronaldi tehtud lepnigule allkirja, et jääma IGAVESTI sõpradeks. See oli muidugi siis. Praegu ei taha me üksteist enam kunagi näha. 

Miks? Selle põhjuseks on Ronald ise. Mäletan selgelt seda päeva.

 Oli Ronaldi sünna ja linna oli hiljuti saabunud tivoli. Muidugi me pidime kõik sinna minema. 

See koht oli imeline. Meenutas imedemaad. Palju säravaid tulukesi, erivärvilisi maiustusi, erinevaid sõite ja naljakaid tube.

Mäletan, et jooksime Ronaldiga kahe klouni juurde. Teised jäid meist taha poole. Klounid antsid meile kommi ja näpistasid meie ninasid. Siis kutsus üks kloun meid õhupalle võtma. Mina tahtsin teised ära oodata, seega jäin maha. 

"Mia, kus Ronald on?" küsisid teised minu käest. 

"Ronni läks klounidega õhupalle võtma. Näete sinna!" hüüdsin rõõmsalt ja osutasin labürindi poole. 

Meie vanemad jooksid sinna. Meie samuti. 

"Ronald! Kullake? Ronald?" hüüdis Ronaldi ema paanikas ringi joostes. 

Minu sisetunne juhatas mu kuskile pimedasse nurka, suure peegli juurde. 

"Mia!" kuulsin Ronaldit karjumas. 

Siis silmasin ma oma sõpra peegli sees. Päriselt. Ma ei luiska ega ürita teid edasi lugema sundida!

Jooksin peegli poole. Mu käsi läks korraga sealt läbi. Ronald haaras mu käest. Tirisin ta käest kogu oma jõuga. Korraga ilmus Ronaldi selja taha üks kloun ja tiris Ronaldi minema. 

"Ronald!" karjatasin ja kukkusin maha. Tagusin veel seda peeglit, kuni mu ema mu leidis.

 Sellest ajast alates peavad kõik mind hulluks. Miks ei peakski? Ega ükski normaalne inimene ei pane oma käe läbi peegli!

Meie punt lagunes laiali. 

Me kõik oleme muutunud. 

Ronaldit pole veel keegi leidnud.

[muudetud 07.07.17]