Õuduste tivoli[PAUSIL]

21.Osa

Hommikul on mul tunne, nagu oleks ainult ühe tunni maganud. Haigutan valjult ja vaatan ringi. Sebastian ja Ronald räägivad sosinal omavahel. "Hommikust!" hüüan neile tõustes. Nad naeratavad mulle. Valmistan endale ruttu midagi süüa ja siis kugistan selle alla. Lõpuks pakin asjad kokku ja olen valmis minema. "Kas läheme?" küsin elevilt. Nad tõusevad ohates ja ma naeratan.
Sebastian kõnnib kõige ees ja vaatab kaarti. Mina ja Ronald kõnnime tema selja taga. Laulame vanu lasteaja laule ja naerame.
"Kas te saaks tasem olla?" küsib Sebastian vihaselt. Jääme kohe vait. Ta näitab meile kaardi pealt, et küla on väga lähedal.

Küla on pisike, kuid äge. Majade ääres on letid, kus inimesed müüvad kõike. Kõikjalt kostub hüüdeid: "Ostke mune!", "Tomatid! Värsked tomatid!" ja ka "Värske sesofiiliate liha, karv ja muu!". Vaatan üllatunult selle leti poole. Vana naine musta rätiga istub selle taga. "Mis meil vaja on?" küsin poistelt. Sebastian kehitab õlgu. "Meil oleks korralike relvi vaja," pakub Ronald. Sebastian naerab. "Mis siis minul viga on?" küsib ta oma kihvu näidates. Ronald turtsatab. "Väga naljakas! Aga mina? Teil on võimed, aga mul pole. Ma lähen otsin endale midagi kasulikku," sõnab Ronald ja lippab minema.
"Ma lähen vaatan midagi süüa teile," sõnab Sebastian ja kaob samuti. Ohkan. Ma olen jälle üksi. Seda juhtub viimasel ajal üsna palju.
Sain Cecilia lossist raha ja nüüd võin ükskõik mida osta. Silman eemal ühte väga lahedat mütsi. "Midas te soovite?" küsib mütse müüv naine lahkelt. "Seda," sõnan ühele mütsile osutades. Naine naeratab mulle. "Te ei ole siit kandist äh?" küsib ta mütsi pakkides.
"Ei ole jah. Kus te teatsite?"
"Teil on aksent."
"On või?"
"Jah. See teeb 2.56 harti."
Ulatan naisele Küsseldomi raha. Ta krimpsutab nägu, kuid võtab raha ikkagi vastu. Hakkan järgmise leti juurde minema, kuid keegi haarab mu käest ja tirib mu ühte majja. "Hei!" hüüan vihaselt.
"Shh!" ütleb tüdruku hääl. Mind pannakse toolile istuma. Siis kuulen veel sahistamist ja lõpuks ilmub minu ette valgus. Valgust ei anna tikk ega lamp, vaid käsi. 
"Kes sa oled?" küsin.
"Raila. Sa oled Mia," ütleb ta vaikselt.
"Jah. Kus sa mu nime tead?"
"Sa oled väga kuulus."
Turtsatan. "Ei ole."
"Oled küll."
"Kuidas sa käel tuld teed?"
"Ma olen nagu sina, ainult algeline."
Võlun enda kätte samuti tule. Ta nägu lööb särama. Algul ma ei näinud ta nägu selgelt, aga nüüd näen. Tal on oranžid juuksed, mis on kahte patsi punutud. Ta silmad on sinised ja ta kannab tumedaid rõivaid.
"Mida sa minust tahad?" küsin segaduses.
"Meil on su abi vaja."
Kergitan kulme. "Milles?"
"Asi on sesofiiliates."
"Arvasingi. Aga ma praegu ei saa. Pean oma õe päästma."
"Ta kohtupäev lükati edasi. Eile toimus siin suur mõrv ja mõrvarid peab leidma. Seega ta kohtupäev peaks olema järgmine teisipäev."
"Olgu. Ma aitan teid. Aga kuidas?"
"Me peame sesofiiliatest täielikult lahti saama."
"SEE ON VÕIMATU!"
"Shhh! Ei ole. Te olete maailma võimsaim maagliline olend."
See olend ajas mu vihale. Ega ma mingi koletis ega mutant pole.
"Ma...ma tahan tasu."
"Selle saate muidugi."
Võibolla arvate, et olin tasu nõudes tsipake karm, aga nad ei tundu eriti head inimesed ka.
"Kuna ma alustan?" Loodan, et mitte kohe.
"Kohe oleks hea."
Ohkan ja noogutan. Me läheme tänavale tagasi. "Las ma ütlen oma sõpradele ka," sõnan, aga ta raputab pead. "Ma ei saa ju lihtsalt kaduda!"
"Pole aega!" Ta haarab mu käest.
"Appi!" karjun ja saan endale Sebastiani tähelepanu. Täpselt samal ajal ilmub maa alt 5 meest välja. Nad haaravad must kinni ja viivad minu endaga maa alla tagasi. Siis ma minestan.

Ärkan häälte peale ülesse. Hoian silmad suletuks.
"Kas ta ka kunagi ärkab?" küsib keegi.
"Anna talle aega, Xim," vastatakse.
"Olete ikka kindel, et see on tema?" küsib uus hääl.
"Raila, ma olen 100% kindel."
"Aga kuidas ta ültse saab meid päästa" küsib Xim.
"Xim, seda ma ei tea. Küsi seda tema käest, kuna ta on üleval."
Avan silmad ja vaatan kolmele naeratavale inimesele näkku. Üks neist on Raila. Ta kannab nüüd valgeid riideid. Siis tema kõrval on tumeda peaga ja tedretähnidega pisike poiss. Tal on samuti valged riided seljas. Kõige huvitavam neist on kiilas naine. Ta taeva sinised silmad jälgivad mind hoolikalt ja neisse vaadates tunnen end ebamugavalt.
"Tere! Mina olen Ximer, aga sõbrad kutsuvad mind Ximiks!" hõiskab poiss.
"Xim, anna talle aega. Raila, ole hea ja minge Ximiga teiste juurde," sõnab naine. Raila kummardab ja lahkub Ximiga.
"Soovite midagi, Mia?" küsib naine lahkelt.
Raputan pead. "Kus te mu nime teate?"
"Te olete kuulus."
Tõusen püsti ja vaatan teda pahuralt. "Ma ei ole kuulus! Ma olen tavaline 16 aastane teismeline, kellel on maagilised võimed, kelle poolõde on vampiir ja kelle vanemad peavad tivolit, kus hoiavad mu sõpru kinni. Kas see siis pole tavaline?" Räägin kõik selle kiiruga välja.
Ta muigab. "See ei tundu eriti tavaline minule."
"Asume asja kallale. Ma olen nõus teid aitama, aga ma ei saa kohe. Ma pean oma õe päästma."
"Ta kohtupäevani on aega."
"Kohe! Ma tahan kohe!" Tõesti, ma käitun nagu väike laps.
Me jõllitame üksteist vaikuses. "Me aitame teil ta päesta, aga te peate ootama."
Vaatan maha ja kaalun oma valikuid.
"Tasuks saate veel midagi erilist, peale õe päästmise."
Mis see võiks olla? "Olgu. Ma aitan teid, aga vajan oma sõpru ka."
Ta noogutab. "Teie saatus on muidugi sesofiiliad ise ära hävitada, aga te võite oma sõbrad siia kutsuda. Me kaitseme neid."
Naeratan. "Oota! Ma ei teagi teie nime veel."
"Mul on palju nimesid. Mu õpilased kutsuvad mind Meistriks. Mu vaenlased, aga Nuhtluseks. Mu sõbrad Targaks."
"Aga mis on teie sünninimi?"
"Nagu ma ütlesin, võite mulle ise nime panna. Armastan uusi ideid."
"Ma kutsun teid siis Targaks."
"Tore. Kas soovite, et näitan teile meie templit."
"Me oleme templis?"
"Jah."
"Hea küll. Aga ma arvasin, et meil on kiire."
"Ongi, aga teie sõprade toomine võtab aega ja seda aega võime kulutada templi uurimisele."
Me läheme uksest välja ja satume koridori. Miks ma nii palju koridorides pean käima?
"Siin on meil söökla. Siin köök. Siin viib koridor magamistubadeni. Siin on meie püha koht." Ta laseb mul igasse tuppa vaadata. Mulle väga meeldib see püha koht. Seal on kosk. Kas pole lahe? Käime paljudest tubadest läbi ja lõpuks jõuame õue. Hästi palju lapsi teevad ühe naisega kung fud meenutavaid harjutusi. "Meie tempel on vanim maailmas ja siin õpetatakse võitlema suurepäraselt. Võiksite ka ise siia treenima tulla."
Vaatan lapsi ja raputan pead. "Ma ei ole kindel kas tahan. Ma võin selle üle veel mõelda muidugi."
See koht meenutab neid templeid filmides, kus õpetakse kung fud. Lihtsalt, et siinsed lapsed õpivad veel maagiat ja kõiki võitluskunste maailmas.
Vaatame lapsi natuke aega vaikuses. Korraga on aga kuulda karjumist ja sõimamist. "Rutem! Ta saab lahti!" karjub Raila. Nurga tagant ilmuvad Raila, Xim, Sebastian, Ronald ja paar last veel. Ronaldi on nad uimaseks löönud, aga Sebastian on vihane ja võitleb. Mind silmates ta naeratab ja lööb Raila tugeva löögiga templi seina pihta. Lapsed kiljatavad ja jooksevad maas lebava Raila juurde. "Raila!" hüüavad nad. Sebastian jookseb minu juurde ja kallistab mind. See on küll imelik. Tark vaatab meid tundetult. Lapsed viivad Raila minema ja jätavad meid siia neljakesi. Sebastian laseb mu lahti ja vaatab Tarka.
"Tere, Sebastian," ütleb Tark taevast vaadates.
"Rebekah?" Sebastian vaatab Tarka rõõmsamalt. Tark noogutab. Sebastian võtab nüüd tema oma kallistusse.
"Nii tore on sind näha! Ma arvasin, et said surma. Kuidas?" Sebastian on ülirõõmus.
Tark ehk Rebekah naerab.
"Seb, see on pikem lugu. Kahjuks pole meil selleks aega. Tore sind ka näha muidu."
Sebastian laseb Rebekah lahti.
"Ma arvan, Mia, et sa peaksid nüüd oma töö kallale asuma. Eks?" Rebekah naeratab mulle lahkelt. Noogutan.
"Mis toimub?" kostub meie lähedalt Ronaldi hääl. Lõpuks on ka tema üleval. "Toimub see, et mina pean hävitama kõik sesofiiliad ja Sebastian on Targa sõber, kelle pärisnimi on Rebekah. Kõik on väga segane," seletan ma hädiselt naerdes. Ronald tõuseb ülesse ja vaatab ringi. "Lahe koht. Hartüü tempel?" küsib ta ja vaatab Rebekaht. Rebekah noogutab. "Kus te teate?"
"Ma olen iidsete ehitiste teadmises üsna hea."
"Tore."
Vaatan neid ja naeratan. "Ma pean nüüd minema. Soovige mulle edu," sõnan neid vaadates. Pööran ümber ja kõnnin minema. Pisarad hakkavad mööda mu põski alla voolama.
Kaks last annavad mulle mõõga ja riided. "Head teed!" ütlevad nad samal ajal. See on veidi veider. Aga ma olen ju ise ka üsna veider.

Jooksen läbi metsa. Hakkab pimedaks minema. Kõikjal on vaikne. Ainult minu samme ja hingamist on kuulda. Mulle pole kunagi üksildus meeldinud.
Peatun ja vaatan ringi. "See peaks vist see koht olema," sosistan. Kostub karjatus. See pole tavaline karjatus.
"Sofia?!" karjun ja jooksen hääle poole.
"Mia! Appi!" karjub mu õde.
"Pea vastu!"
Lõpuks jõuan pimeda koopa juurde.
See on lõks! Mia, ära mine!
Kõik mu sees nõuab, et ma ei läheks sinna. "Appi!" karjub mu õde. Ma ei saa ju teda sinna jätta!
Jooksen pimedusse ja hakkan teda otsima. "Sofia! Kus sa oled?" hüüan paanikaga võideldes. Keegi ei vasta mulle enam. Ta oleks nagu kadunund või...surnud.
Aga ta ei saa ju surra. Ta on vampiir.
"Sofia! Vasta palun!"
Kostub krabinat. Seisatan.
"Hallo?"
Krabin kostub nüüd minu lähedalt.
"Tere, Mia!" sõnab madal hääl minu kõrva juurest. Keeran ümber ja vehin mõõgaga.
"K-kes seal on? Sofia?"
"Su õde ei ole kunagi siin olnud. Aga arva ära, kes ma olen?"
Kõhklen. "Sa ei ole inimene?"
"Ei."
"Sa ei ole selline nagu mina?"
"Ei."
"Sa ei ole vampiir, libahunt ega kummitus?"
"Ei. Sa pole ültse lähedalgi."
"Äkki vihje oleks hea."
"Mmm... Ma olen pikem kui ükski olend. Tean kõike, mis ümberringi toimub, isegi seda mis juhtunud pole.
Igavesti elan ka. Hävitada mind ei suuda saa."
Itsitan. "Sesofiilia?"
"Peaaegu õige, kullake."
"Ära kutsu mind nii!"
"Hea küll! Rahune!"
"S-sa oled kõige esimene sesofiilia."
"Tubli tüdruk. Sa siis tead mu lugu?"
"Jah. Üks vana daam muutis su koletiseks. Mul on kahju."
"Ei ole sul midagi. Kellelgi pole! Nad kardavad mind! Ka sina kardad."
"Ei! Ma ei karda midagi."
"Tõesti?" Ta astub minu ette ja ma tekitan enda käele tule. "Ma tean kõike mida sa kardad."
Tõstan mõõga enda kaitseks ette. Ta pukheb naerma ja ründab mind.
"Sa oled nagu kõik teised. Nõrk. Abitu. Haavatav."
Löön talle mõõga jalga.
"Ma võin ju olla teistsugune, aga alla ma ei anna."
Tunnen kuidas tuul mind ülesse tõstab. Täpselt tema pea juurde. Naeratan talle ja millegi pärast asetan oma käe ta näole.
Sa ei ole koletis! Ma eksisin. Ma saan sind aidata! Sa pead mul lihtsalt lubama.
Ütlen seda talle mõtteis.
Ta hakkab röökima. "Ei! Ma ei usu sind, nõid!" Ta lööb mu tugeva hoobiga maha. Kukun sellili ja kogu mu keha karjub valust.
"Siin sa siis suredki. Head lõppu!" Ta hakkab valjult naerma ja kummardab mulle lähemale.
Tõstan haavatud käed õhku ja suunan need sesofiilia poole. Sulen silmad samuti.
"Sa ei ole koletis," sosistan.
Tunnen kuidas mu keha läbib särin.

Ärkan oiates ülesse. Olin minestanud. Silmi avades olen ikka veel koopas. Tõusen hädavaevu ülesse ja tekitan käele tule. Eemal lebab maas paljas mees. Kõnnin tema juurde ja panen talle oma jaki peale. "Mis juhtus?" sosistab ta ja vaatab mulle otsa. Naeratan talle lahkelt.
"Mis su nimi on?" küsin.
"Senso. Kes sina oled? Kus ma olen? Mis toimub?"
"Sa siis ei mäleta midagi."
Ta raputab pead.
"Mina olen Mia. Sa oled Hartüürias ühes koopas. Sind muudeti koletiseks ja ma päästsin su."
"Nüüd ma mäletan. Aitäh! Ma olin noor ja rumal ning see mu hukatuseni ka viis."
"Aga te ei ole ju surnud."
"Mia, see needus oligi nagu surm. Ma hävitasin sadade inimeste elusid. Ma olin koletis."
"Te olete nüüd jälle inimene. See on ju hea."
"See koletis on ikka mu sees. Ma elan terve oma ülejäänud elu süüga. See on hullem kui surm."
"Olgu. Me peame siit kaduma, ennem kui teised sesofiiliad tulevad. Kas te saate kõndida?"
"Teised sesofiiliad ei ela siin kandis. Nad kõik läksid oma teed. Ma saan kõndida küll. Aga sina?"
"Ma ei tea."
Senso tõuseb ja hakkab ees minema. Teen paar sammu, kuid kukun jõuetult maha. Senso võtab mu enda käte vahele ja kannab mind. "Sa võid puhata. Ma kaitsen meid, kui midagi juhtub. Usalda mind," sõnab ta rõõmsalt. Noogutan ja sulen silmad.

"Mia! Mia! See oled sina! Ärka!" kuulen kellegi rõõmsat häält.
Avan silmad ja vaatan oma õe näkku.
"Sofia!" sosistan ja tahan teda kallistada, aga ei saa. Ma olen jõuetu.
Ta nutab õnnest ja kallistab mind ise.
"Kuidas sa siia said?" küsin samuti õnnest nuttes.
"Su sõbrad päästsid mu. Ma olen nii õnnelik sind nähes!"
"Mina samuti. Mis juhtus? Kuidas ma siia sain?"
"Ma just jõutsin siia, kui ilmus Senso sinuga välja. Sa olid näost valge ja väga haavatud. Tark tõi su siia tuppa ja ravis sind.
Sebastian ja Ronald olid ennem ka siin, kuid läksid sööma. Ma olen kogu aeg siin olnud."
"Mitu päeva ma teadvuseta olin?"
"Kolm. Sa saad homme siit ära. Siis saame koju minna ja Viktorile lõpu peale teha."
"Sofia, ma pean sulle palju asju ära seletama."
Ta naeratab. "Lase tulla. See pole kindlasti nii hull, kui minu lugu."
Kergitan kulmu ja räägin talle oma loo ära.