Õuduste tivoli[PAUSIL]

6.Osa

Mul on täpselt selline tunne, et tapaks ennast ära. Muidugi ma ei teeks seda kunagi. 

Ema valetab ikka veel. Eile küsisin talt, et kas ta peale isa on veel kedagi armastanud. 

"Eiei! Sinu isa oli ainuke," vastas ta mulle. VALETAJA!

***************  

Emma matused on täna! Ma ei lähe. Ta ei ole surnud. Ei ole! 

Olivia, Markus ja Sander, aga lähevad küll. Nad on kohutavad. 

"Mia! Tule ikka, see rahustab su maha! Su emps arvab, et sa oled hulluks läinud ja paneb su jälle arsti juurde muidu!" rääkisid mu sõbrad koolis mulle. NAD ON HULLUD! Vihkan neid!

***************  

Istun tivoli vastas oleval pingil ja joon teed. Ma pole just eriti suur kohvi sõber.

 Kõik on praegu matustel. Olivia saadab mulle kogu aeg snappe. Ma ei vaata neid. Vahepeal on ta väga tüütu ja aiab mu hulluks.

Lülitasin telefoni tegelikult ammu juba välja. Selle asemel kirjutan ma oma valgesse märkmikusse tivolis toimuvat. 

Kaks klouni mängivad ühe jänese kostüümis oleva tüübiga jalgpalli. Tema ongi vist see härra Jänku.

Midagi põnevat ei toimu. Panen igavusest oma kõrvaklapid pähe.

***************  

Ärkan suure paugu peale.

 On pime ja külm. Panen oma asjad ruttu kotti. 

Hakkan juba kodu poole minema, kuid silman ühte kogu tivolisse hiilimas. Ta on üleni mustas. 

Tõmban kindad kätte ja hiilin talle järele. 

Õues on arvatavati alla nulli kraadi. Vastikult külm.

Tume kogu hiilib tsirkuse telgi poole. 

Silman, et tal on kapuutsi all roosad lokid. 

"Polly," sisistan ja järgnen talle telki. Tüdruk istub ühele pingile ja vaatab ringi. 

Ta on väga imelik tüdruk. Me ei räägi eriti. 

Me mõlema üllatuseks ilmub Viktor välja. "Daamid, tere tulemast imelisele, erilisele ja ebatavalisele etendusele! Olen kindel, et te mõtlete, mida ma teha oskan! Siin on teie vastus!" karjub Viktor ja naerab valjult. 

Polly ehmatab ja silmab mind. "Mia," jõuab ta sosistada enne, kui Viktor hakkab millegi pärast imelikult tantsima. See ei meenuta mitte ühtegi tantsu, mida ma varem näinud olen. 

Polly hakkab samamoodi tantsima. 

"Lõpeta! Appi! Ma ei saa tantsimist lõpetada!" karjub Polly ja keerutab ennast Viktori juurde.

 Viktor hakkab korraga võõras keeles karjuma, mille peale Polly tantsimise äkitselt lõpetab. 

Terve telk täitub ootamatult ja kiirelt roosa uduga ning valju sisinaga. 

Kükitan paanikas ning hirmust maha ja katan kätega kõrvad.

Lõpuks, kui ma enam helisid ei kuule ja udu haiuma hakkab, tõusen ettevaatlikult püsti tagasi ja vaatan ringi. Kohe paistab mulle silma laia muigega Viktor ja tema kõrval suur-suur roosakas lohe. 

Aga kus on Polly?

Oota. Roosa! Polly?

Viktor irvitab ja paitab lohe Pollyt. "Sa hakkad lastele kindlasti meeldima. Mis, aga sinusse puutub, Mia, siis vaata ette kellega räägid ja mida teed! Ära usalda kedagi! Järgmise korrani!" hõikab Viktor, hüppab lohe selga ja lendab naerdes minema. Jõllitan üksinda suures telgis õlgu väristades suurt auku, kuhu roosa lohe ja väga veider härra kadusid.

***************  

"Kus sa olid?" küsib ema mu käest ja sätib oma musta kleidi hoolikalt kappi. Ka tema käis matustel. 

"Käisin pargis," pomisen maha vaadates.

"Miks sind matustel polnud?"

"Ma ei tahtnud."

"Su parim sõber sai surma."

"Ei saanud."

"Teda ei ole enam!"

"Sa ei saa nii öelda! Tema laipa polegi veel leitud ju! Ta ei ole surnud. Su pagana eksmees hoiab teda oma peeglites koos Ronaldiga kinni!"

"Ära aja jama. Kas pean su jälle arsti juurde viima?"

"Ma ei lähe hulluks! Nägin sind üks päev tivolisse minemas. Sa olid Viktoriga abielus?!"

"Mia! Mida sa ajad?"

"Miks sa mulle ei rääkinud?"

Näitan talle pilti, millel on tema ja Viktor noortena. Ta vaatab seda jahmunult. "Mia, see oli ammu."

"Kas enne või pärast isa surma?"

"Mõlemat."

"Sa reetsid isa! Selle mehega? Selle... koletisega?!"

"Mia... asi on selles, et see mees seal pildil ei ole sinu päris isa," lausub ta peaaegu sosinal osutab mu surnud isa pildile. Vaatan teda jahmunult.

"Kes siis oli?"

"Su päris isa oli..."

[muudetud 14.10.17]