Õuduste tivoli[PAUSIL]

13.Osa

"Mis siis mu õega on?" küsin hirmunult. Poiss vaatab maha. "Ta viidi vampiiri seaduste rikkumise eest Hartüüriasse kohut saama. Ma olen üks ta headest sõpradest ja ta palus mul sind aidata, kui vaja on. Nimi on Sebastian," seletab poiss. Ehmatan, kui kuulen Hartüüriat tema lauses.
"Miks just Hartüüriasse?" pärin.
"See koht on musta maagiat täis. Seal elab palju koletisi. "
"Eieiei!"
"Mul on kaju."
"Mis ma nüüd teen?"
"Vajad abi?"
"Ma ei tea. Tahaks lihtsalt oma sõpradega rääkida, aga ei saa, kuna mu isa pani nad terveks igavikuks portaali ehitama."
"Portaali?"
"Ei saa sulle kajuks rääkida. Pereasi."
"Aru saadav."
Ohkan ja vaatan ringi. Miks just Sofia? Miks?
Kostub valju kisa ja korraga oleme klounide poolt ümber piiratud. Sebastian sisistab hoiatavalt. "Mia! Ma lubasin Sofiale veel, et kaitsen sind. Hoia mu selja taha!" sosistab ta ja seisab mu ette. Pööritan silmi. Tean, et see on isa, kes need klounid saatis. Ema palus mul, et hakkaksin kutsuma Viktorit isaks. Algul ma polnud nõus, aga siis tegime emaga diili. Saan igapäev 1 sõbra ehitamisest vabastada. Viktor tuleb klounide vahelt läbi. Sebastian sisistab valjemalt.
"Mia! Sa oled üks sõnakuulmatu laps. Selle oled sa kindlalt minult pärinud," seletab Viktor muiates.
"Kes sa oled, vanamees?" küsib Sebastian Viktori öeldut eirates.
"Issake! Kes see veidrik on? Ma olen Mia isa, nii et palun lase ta nüüd vabaks."
"Ma ei usu sind. Mia, kes see on?"
Astun ta selja tagant välja ja lähen Viktori juurde. "Sebastian, see on Viktor, mu isa. Paps, see on Sebastian, Sofia sõber," tutvustan neid. Nad noogutavad vihaselt üksteisele.
"Isa, Sebastian peab meiega tulema. Ta teab kus Sofia on," seletan. Paps ohkab. Ta noogutab ja me istume ta uhkesse autosse.

Ema jalutab Viktori toa ees närviliselt edasi-tagasi. Mind silamtes jooseb ta minu poole. "Mia! Ma olin nii mures!" hüüab ta mind kallistades. Härra Jänku ja kaksikud on ka seal ning nad vaatavad kurvalt maha. Sebastian vaatab imestunult ringi. "Pole varem tivolis käinud," sosistab ta imetledes. Ema laseb mu lahti ja kallistab Viktorit. Klounid lahkuvad. Tutvustan emale samuti Sebastiani. Viktor läheb samal ajal härra Jänku juurde. "Miks sa lasid tal lihtsalt minna? Oled hull või? Ta oleks võinud surra!" karjub ta väga vihaselt. Näen, kuidas Jänku väriseb. Siis pöördub Viktor kaksikute poole. "Ja teie! Te pidite talle oma nägemust näitama? Oleksin ise Sofia leidnud, kui vaja oleks olnud!(paus) Ei!(paus) Mind ei huvita kas ta aitas teid või mitte! Järgmine kord, ma ei taha, et te talle midagi räägite.(paus) Ahjaa! Karistus! Tänan, et meelde tuletasite!" Üks kaksik müksab vihaselt teist. Sekkun vahele. "Vi... Isa, palun ära tee neile midagi. Palun! Nad ainult ainult aitasid. Samuti Jänku. Palun, issi!" anun Viktorilt. Issi juures ta annab alla. Ta naeratab mulle ohates. "Hea küll, kullake! Ma olen sees kui vajad mind. Ja ma ei taha, et sa tivolist enam lahkud. Said aru?" vastab ta karmilt. Noogutan. Ta lahkub, ema sabas. Sebastian, mina, kaksikud ja Jänku jääme vaikides nende kadumist ootama. Lõpuks alustab Jänku: "Aitäh, Mia! See oli sinust väga lahke. Eksju kaksikud?" Kaksikud noogutavad. "Ah, see polnud midagi! Te olete mu sõbrad ja ma aitan teid ikka hädast välja," vastan.
"Sa oled tõesti meie sõber. Väga hea kohe. Isegi, kui tunneme üksteist ainult 1 või 2 päeva."
"Jah."
"Aitäh veel kord. Ta oleks meid piinakambrisse pannud, kui sind poleks olnud."
"Tal on piinakamber?"
"Jah. Kohutav pime ruum täis erinevaid mooduseid piinamiseks."
"See on kohutav!"
"Selline ta juba on."
"Kas te ära ei saa minna?"
"Kahjuks mitte. Ta tapaks meid ära."
"Mul on kahju."
"Ei ole midagi. Siin on isegi tore, kui välja arvata piinakamber. Saame lapsi lõbustada."
"Hea küll siis! Pean minema."
"Head õhtut!"
Hakkan lehvitades minema. Sebastian kõnnib minu kõrval. "Kuhu sa esimesena tahad minna? Karussell? Tsirkus? Peeglituba? Ameerikamäed?" küsin talt.
"Mul on tegelt kõht tühi. On teil..."
"Verd?"
"Jah."
"Ma ei tea. Pean ringi vaatama. Oota! Tegelt tean kedagi, kes saab meid aidata. Tule!"
Me läheme Viktori tuppa ja ma hüppan peeglist läbi. Vaatan selja taha ja ootan, et ta ka läbi tuleks. Siis meenub mulle, et ainult mina, ema ja Viktor saame läbi peeglite käia. Lähen tagasi ja haaran Sebastiani käest ning aitan ta läbi.

"Fredrich? Fredrich!" hüüan peeglitega koridoris ringi liikudes. Kiikan igast peeglist sisse. Need on väga veidraid asju täis. Siis meenub mulle, kus teda viimati nägin. Seal, kus ema ja Viktor seletasid mulle meie pere ajalugu. Lähemegi selle peegli juurde. "Mia, ma võin ka linna minna. Sa ei pea tervet tivolit läbi jooksma," sõnab Sebastian. Võtan ta käest ja me hüppame peeglist läbi. Tuba on samasugune nagu ennemgi. Ainult, et nüüd on ka ühte punast ust näha. "Imelik, seda ennem polnud," pomisen silmi üllatunult pilgutades. Me läheme kõheldes uksest läbi. Satume mustade seintega koridori. Miks igal pool koridorid on? Koridoris on palju uksi. Sebastian võpatab korraga. "Ma tunnen vere lõhna," sõnab ta õhku nuusutades. Järgnen talle. Keerame koridoris vasakule-paremale-vasakule jne. Lõpuks jõuame ühe ukse taha, millel on silt: SÖÖKLA. Ma avan ettevaatlikult ukse. Mitu punast silmapaari pöördub meid vaatama. Astume ettevaatlikult sisse. "T-tere, me sooviksime teie ee... juhiga rääkida," kokutan. Sebastiani pilk käib toas kiiruga ringi. Nad kõik vaatavad ühe mehe poole. Ma ei imesta ültse, kes nende juht on. Fredrich. Deemon ise. Fredrich tõuseb ja liigub välkkiirelt meie juurde. "Jah?" küsib ta väsinult. Teen midagi, mida ma kunagi ei kahetse. Annan talle kõrvakiilu. Kõik ruumis viibiad ahhetavad. Sebastian turtsatab. See oli vast hea tunne! Fredrich vaatab mind oma surmaval pilgul. "See oli mu õe eest, jobu," sõnan uhkelt. Ta hakkab midagi ütlema, aga ma peatan ta. "Ma ei taha sa jauramist kuulata. Tulime siia, kuna mu sõbral on kõht tühi. Sa ära mõtlegi keelduda! Ma annan kõik Viktorile teada! Nii, et vaata ette!" Ta noogutab ja osutab suure külmkapi poole. Lähen laudade vahelt kiiruga läbi. Mind jälgivad kõik punased silmad. Nad kõik on üllatunud. Võtan külmkapist 3 pakki verd ja lähen Sebastiani juurde tagasi. "Aitäh!" ütleb poiss mulle ja Fredrich'ile. Too ainult noogutab kurjalt. Haaran poisi käest ja me lahkume.

Me istume nüüd õues ühel pingil. See on ikka tivolis. Sebastian sööb/joob. Ma ei tea kuidas seda nimetada. Mina, aga vaatan telefonis vanu pilte. "Kes see on?" küsib ta vahe peal pildile osutades. Tal võtab nende kolme paki ära söömine ikka kaua aega. Lõpuks ta lõpetab ja viskab pakid prügikasti. Vaatan talle otsa. Ta silmad on natuke punasemad ja suu on veidi verega koos. "Sul on siin veidike," pühin taskuretiga ta suu ära. "Ebaviisakas on ju käia ringi... verevuntsidega." Ta hakkab selle peale naerma ja noogutab. Kuigi on hilja ja külm, on ikkagi mõnus õues olla. Näitan talle veel palju pilte.
"Sul on head sõbrad."
"Jep."
"Kas ka mina olen su hea sõber?"
"Me alles kohtusime."
"Jah, aga see jänes on küll su sõber ning te kohtusite ka hiljuti."
"Me ei saanud sõbraks 4 tunniga."
"Sa usaldad oma õde?"
"Jaa."
"Ta usaldas mind. Seega on loogiline, et usaldad ka mind."
"Ma usaldangi sind."
"Seega oleme sõbrad?"
Ohkan. "Oki."
Me istume seal kuni päikesetõusuni ja siis läheme sisse. Mina jään magama. Sebastian, aga istub lihtsalt kiiktoolis ja ootab mu ärkamist.