Õuduste tivoli[PAUSIL]

9.Osa

Einoh, see on suurepärane! 

Markus ja Kristof kadusid just ära!

Seisame praegu peeglitoa juures ja otsime neid silmadega. 

"Oh! Sander ja Sass, te peaks neid otsima minema," pakun väsinult. Poisid noogutavad ja jooksevad minema. 

"Mis siis meie teeme?" küsib Sofia.

"Eks peame siis kahekesi sisse minema," vastan.

"Jep."

"Kõik okei?"

"Okei."

"Oled kindel?"

"Jah, ema."

Muigan ja me astume sisse. Kõik on pime ja hirmus. Sofia haarab mu käest. 

"Mis sai sellest 11. aastasest tüdrukust, kes suudab ise kõike teha?" küsin naerdes.

"Ta viidi emaga minema," vastab ta tõsiselt.

"Kõik saab korda, Sofia."

Me siseneme peeglite labürinti. 

Sofia hakkab ümisema ühte imelikku laulu, mida ma pole kunagi kuulnud. 

Kõnnin vaikides ja hoian silmi pärani. Ma isegi ei pilguta neid. "Sofia, kas sa ei saaks vait olla?" küsin pahuralt.

"Miks ma ei või laulda?"

"Sest ma pean kuulama."

"Mida?"

"Ega siin Viktorit ei ole."

"Siin ei ole kedagi."

"Oled jälle vapper?"

"Eip."

"Haha! Ole lihtsalt tasa, eks?"

"Olgu."

"Tore."

Kõnnime vaikuses edasi. 10 minutit järjest ei juhtu midagi. Lihtsalt kaks hirmunut tüdrukut ümbritsetud peeglitrga.

***************  

"Mia," sosistab Sofia korraga.

"Jah?" küsin.

"Ma just nägin midagi."

"Mida?"

"Musta kogu."

"Kus?"

"Seal." Ta osutab meie ette. Algul ei näe ma midagi, siis aga silman üht meest. 

"Kes seal on?" pärin ja tõukan Sofia enda selja taha. Mu keha läbivad judinad, aga ma surun need tagasi koos oma paanikaga. 

Mees  korraganaerma. "Valesti küsid, kullake," ütleb mees oma mesimagusa häälega. 

Neelatan. "Viktor?"

"Ei."

"Markus?"

"Ikka ei."

"Sander?"

"Eiei."

"Ronald?"

"Kullake, ma ütlesin, et küsimus on vale. Ära hakka oma poisse mulle ette laduma."

"Hea küll. Mis sa oled? Kas see küsimus sobib?"

Ta astub pimedusest välja ja naerab.

35 esimest sekundit tundus ta mulle täitsa tavalise mehena, kes on võib-olla lihtsalt ära eksinud. 

"Vampiir," vastab ta mu küsimusele. 

Sofia pigistab mu kätt. 

"Ja mis sa meist tahad, vampiir?" küsin kindlalt.

"Mia, lõpeta püüdmine. Meil on kõik teie sõbrad käes. Nüüd olete ainult teie alles." Ta hüppab meie poole. 

Sofia kiljatab. 

"Jookse!" jõuan hüüda.

Hakkan oma mõõgaga vehkima, aga mitte nii osavalt kui ennem klondiega. 

Ta ignoreerib neid torkeid ja  tõukab mu lihtsalt ühe kerge liigutusega pikali. 

Vampiir jookseb Sofiale järele. 

Karjun vihast. Tõusen ülesse ja jooksen neile järele. 

Silman neid õues. Sofia kiljub ja jookseb ringi nagu segane. 

Vampiir, aga ajab teda sörkides taga ja naerab. 

"Hei! Mine minema!" karjun vampiirile. 

Ta silmab mind ja irvitab veidralt. 

Siis teeb ta midagi, mida ma IIAL ei unusta. 

Ta liigub kiirete pikkade  sammudega Sofia poole, haarab ta peast tugevalt kinni ning kallutab seda ja hammustab ta kaela.

"Eii!" karjun, tundes pisaraid voolamas. 

Miks ma alati nutan? 

Vampiir jookseb ükskõikselt minema ja mina otsejoones õe juurde. 

Ma ei tea eriti vampiiridest, arvestades, et alles nüüd sain teada, et nad olemas on. Nii, et mul ei ole õrna aimugi, mida peaks tegema, kui su õde hammustatakse. Ma tean vampiiridest ainult seda, et kohe kindlasti ei tule keegi Edward Cullen mind siit olukorrast päästma ja see tüüp polnud Volturitega seotud.

***************  

"Sofia!" sõnan teda õrnalt katsudes.

Võtan talt kindad käest. Jääkülmad käed. Kas see on normaalne? 

"Sofia? Palun ole elus!" sosistan paanikas.

 Minu ainukesed kogemused- nagu on aru saada- vampiiridega varem olid Stephenie Meyer'i raamatud ja siis veel need "Vampiiri päevikud". 

Peaksin tegelikult ju kiirabisse helistama? Mis ma neile ütleksin siis? 

"Tere! Mina olen 16 aastane Mia. Olen praegu kesklinnas olevas tivolis. Mu õde hammustas vampiir. Ta on külm ja ei vasta mulle. Mis ma teen?" Nad saadaksid mu kohe hullumajja!

 Ja mis saab teistest? Miks Viktor mu sõpru röövib? Mis masinat nad seal ehitavad? Kus on ema?

Sofia avab korraga silmad. 

See on paneb mu võpatama. 

Kallistan teda. "Sa oled elus! Ma mõtlesin, et..." jõuan alustada, aga ta peatab mu, lükates mind tugevasti eemale. Vaatan teda hirmunult. 

Punased silmad jälgivad mind hoolega. 

Mu õde on vampiir.

[muudetud 14.10.17]