Õuduste tivoli[PAUSIL]

18.Osa

______________________
Cecilia

Jätsin Mia ja Sebastiani Marthaga enda tuppa. Nad paistsid jahmunud, et mina ka võitlen. Mis seal viga on, kui tüdruk võitleb? Tüdrukud on ka head. Ega poisid ei pea kõike tegema. Mina kavatsen valitsejana kehtestada reeglid, et kõik on võrdsed. Kui ma ültse tahan valitsejaks saada ja isa valib mu. Astun suurde möllu otse sisse. "Printsess!" karjuvad sõdurid jahmunult ja hakkavad minu poole suunatud mõõki plokeerima. Saan vihaseks. Jälle teevad poisid minu eest midagi ära! Lipsan nende vahelt läbi. Silman eemal oma venda. Ta on über piiratud. Jooksen talle appi. Kõik paistavad üllatunud. "Cecilia! Põgene! Ma hoian nad tagasi!" karjub mu vend. Ta on minust aasta noorem. "Ei! Ma tahan võidelda!" karjun ja hakkan meestega võitlema. Saan neist paari viipega jagu. "Pole tänu väärt!" hüüan talle ja jooksen edasi. Veri on igal pool. See ajab mu öökima. Vihkan verd. "Cecilia!" karjub keegi paanikas. Näen kuidas mu õdesid minema viiakse. Nende käed on kinni seotud ja neile on mõõgad kaelale surutud. Tundub, et täna vajavad kõik mu päästmist. Jooksen valju kisaga nende poole. Mehed vist ei näinud ennem mu ägedat võitlemist ja hakkavad naerma. Siuh. Kõigil on pead otsast. Jah, tean see on õudne ja karm, aga on keskaeg. Kõik on karmid. Need mehed olid selle ära teeninud. Mu õdedel on igal pool haavad. "Tänan, õeke!" hüüavad nad mulle kui jooksen rüütlite sekka tagasi. Tunnen end nagu väiksena. Vaprana, tillukesena, vabana ja osavana. Selliseid tundeid pole mul ammu olnud. Arvestades seda, et viimasel ajal olen pidanud käituma nagu "tõeline printsess". Kandma alati kleite ja kingi, nägema välja korralik ja ilus ning samal ajal rääkima peenikese häälega ja siis peab poistele veel meeldima. Kes seda elu endale tahaks? Mina tahan joosta vabana metsas, võidelda sõdades oma rüütlitega ja kanda mugavaid riideid. Kas seda on siis palju palutud? Sebastian ilmub minu kõrvale. Ma ei taha seda eriti tunnistada, aga ta isegi meeldib mulle. Välja arvata see, et nad vedasid mu lossi tagasi ja siis veel paar asja. Ta on siiamaani kõige normaalsem poiss, kes ei ole mu perest pärit. "Kus siis mu kaksik on?" küsin väsinult. Mia on üks ennast täis viripill!
"Ta vahetab riided ära ja siis tuleb välja! Me peame minema, saad aru? Asi on ta..."
"Ões. Ma tean. Minge!"
"Päriselt?"
"Jah, päriselt."
"Aga su vabadus?"
"Sain lõpuks aru, et minu saatus on valitseda ja kaitsda seda maad."
"Aitäh! Sa oled üks väga cool printsess!"
"Mis see cool on?"
"Nägemist. Loodan, et kunagi kohtume veel!"
"Hüvasti! Ütle Miale edasi, et kui ta liiga palju ei viriseks ja oleks enesekindlam siis tal ka rohkem edu oma seiklustes oleks! Ja veel ütle talle aitäh!"
"Muidugi."
Sebastian jookseb kiirelt minema. Ohkan.

Me võitsime! Naeran rõõmust keset surnuid nagu hull. Tunnen tegelikult ennast veidi kõhedalt nende keskel, aga ma pole ainuke. Paarid meetrid eemal on ma vennas ja ta naerab samuti. Me kallistame üskteist ja õnnitleme. "Troon on sinu! Kindlalt," sõnab ta korraga mulle. Ma ei tea mida talle öelda. Ta on väiksest peale endale trooni tahtnud. Praegu olen mina järgmine troonipärija, aga isa võib vabalt meelt muuta. "Aitäh, vennas! See on sinust väga...cool," sõnan muiates.
"Mis see cool on?"
"Kust mina teadma peaksin."
"Heakene küll. Oi, vaata isa tuleb!"
Ja sealt ta siis tulebki. Ta astub vihaselt üle laipade ja otse meie poole. Ta pilk oli kurjem kui varem. Vaatan talle kindlalt otsa. Ma olen ainuke, kes ei karda teda. "Cecilia Kateriina Milla! See oli sinust vastutustundetu, riskantne ja läbimõtlematu. Miks sa lihtsalt välja jooksid ja suurtega ning osavamate meestega üksi võitlesid? Sa oled printsess! Ja pealegi sul puudus varustus! Sa oleksid võinud surra! Sa mõtlematu, sõnakuulmatu ja rumal, plika!" karjub mu isa ja raputab vihaselt pead. Vaatan piinlikusest maha.
"Isa."
"Mis?"
"M-ma olen nõus langetama oma trooni Antonile, kui ma sinu arust ei ole tulevane Küsseldomi valitseja."
Mu vend hakkab kohe vaidlema. Talle ei meeldi mu idee.
"Mõtle järele. Kas sa siis ei taha kogu seda hiilgust, võimu ja austust?"
Ta mõtleb veidi ja pöördub siis isa poole.
"Isa, ma olen juba imikust saati soovinud olla tulevane kuningas. Olen sind austanud, õppinud selgeks iga reegli kuningaks olemisel ja harjutanud kõnesid. Aga siiski pole mina see õige! Cecilia on kõige vapram, osavam ja kavalam inimene keda ma tunnen. Mõtelge järele. Ta hiilib alati teie käest minema ja teda võita ei suuda keegi. Milline imeline juht ta oleks! Ükski maa ei ründaks meid. Nad kardaksid meid ja meie vägevat valitsejat. Palun, isa, valige Cecilia järgmiseks juhiks. Ma anun teid."
Isa mõtles veidi ja siis ta lahkus vaikides. Vaatasime teda jahmunult. Polnud just isale kohane vaikides lahkuda. "See oli väga hea kõne," ütlen Antonile.
"Ma ütlesin, et olen harjutanud."
"Kui ma tõesti saan valitsejaks, siis sina oled mu parem käsi."
"Aitäh, Teie Majesteet."
"Vara on veel."
"Olgu."
"Läheme mängime teistega ghuksi, parem käsi?"
"Jah."
Me nügime rõõmsalt üksteist ja kõnnime lossi poole. Ghuks on muide üks meie maa leiutatud mängudest.

Õhtul kutsub isa mu enda ette. Ta käsib mul laskuda ühele põlvele. "Ma mõtlesin selle üle ja tegin õige valiku. Sinust saab järgmine Küsseldomi valitseja! Sa ei ole enam mitte printsess, vaid kuninganna. Kroonimine toimub nädala pärast! Oled vaba, mu väike kuninganna," seletab isa uhkelt. Lahkun rõõmust hüpates. Terve mu pere on elevil. Valmistumine alagab juba kohe. Olen väga elevil! Loodan, et minust saab ikka hea valitseja!