Õuduste tivoli[PAUSIL]

11.0sa

Mõnes olukorras ma oleks lihtsalt nutnud. Mõnes olukorras ma oleks talle kallale läinud. Aga praegu ma lihtsalt istun maha vaadates. Ema ja Viktor räägivad omavahel selles võõras keeles, vahepeal pilke mulle heites. Mu mõtted püsivad ainult Sofial. Ta on vampiir. Ta ei ole siit maailmast pärit. Mis saab mu sõpradest? Nad peavad elu lõpuni rasket tööd rabama. "Ma tahan oma sõpru näha!" teatan neile. Ema vaatab küsivalt Viktorile otsa. "Hea küll. Tule, Mia," vastab Viktor ja hüppab peeglist läbi. Järgnen talle närvis. Kõnnime algul vaikselt. "Miks sa Polly loheks muutsid?" küsin järsku. Ta kehitab õlgu. "Ta tungis sisse. Ma vihkan selliseid inimesi."
"Ma tungisin ka sisse mitu korda."
"Sa oled mu tütar."
"Jah."
Ohkan ja me kõnnime ülejäänud tee vaikides.

Ta avab mulle ukse. Astun maha vaadates sisse. Me kõnnime Fo juurde. Viktor tutvustab mind võõras keeles. Vaatan ikka maha. "Sa võid minna oma sõprade juurde nüüd," ütleb Viktor mulle. Tõstan pilgu, noogutan ja vaatan ringi. Silman kohe Emmat. Ta kannab räbaldunud riideid. Kallistan teda selja tagant. Ta ehmatab. "Mia?" küsib ta üllatunult ümber pöörates. Naeran rõõmust. "Kas nad said sinu ka kätte?" pärib ta kurvalt.
"Mitte päris," vastan.
"Mis siis juhtus?"
Seletan talle tasaselt kõik ära. Ta raputab jahmunult pead.
"Viktor on su isa?"
"Jah."
"Vau."
"Kus teised on?"
"Nad on siin laiali."
"Ok. Lähen otsin nad ülesse."
Läksin siis teisi otsima. Vahepeal silmasin mõnda Fo sarnast koletist. Üks sihtis mind isegi relvaga ja käskis mul tööle tagasi minna. "Eiei! Ma otsin lihtsalt oma sõpru. Olen siin koos Viktoriga," vastasin neile. Nad said vist kuidagi aru ja vabandasid kiiruga võõras keeles. Rääkisin teistele ka kõik ära. Nad kuulasid huviga. Lõpuks läksin Viktori juurde tagasi. "Noh, kuidas läks?" küsis ta naeratades. Kehitasin õlgu. "Hästi. Kas nad...vabaks ei võiks saada?" küsin.
"Ei, kahjuks mitte. Siis kui masin valmis on, võivad nad lahti saada."
"Aga."
"Ei mingeid agasid. Tule nüüd!"
Ta paneb mulle käe õlale ja juhatab mu välja. Me kõnnime nüüd ühe teise peegli juurde. See on suur heleroosa. Viktor hüppab sisse ja ma järgnen talle. Me satume ühte ilusasse tuppa. "Sa võid siin ööbida. Fredrich läheb Sofiat otsima," seletab Viktor mulle. Noogutan. "Nägemiseni siis. Sa võid vabalt ringi käia tivolis." Ta lahkub, jättes minu tuba uurima. Toas on suur valge voodi, valge laud, kiiktool, lühter laes, riidekapp ja pehme vaip. Viskun väsinult voodisse pikali.

Jooksen metsas hingeldades ringi. "Appi!" karjun täiest kõrist. Mu selja tagant kostub möire. Vaatan selja taha. Seal on suurim olend, keda olen eales näinud. Ta on umbes 4 meetrit pikk, musta karvaga, paks ja suurte jalgadega. Silman korraga eespool valget maja. "Olen kohal," sõnan ja lisan kiirust. Uks läheb lahti ja seal vaatab mulle otsa noor tüdruk. "Mia! Ruttu! Sa jõuad!" karjub ta mulle. Olen kohe kohal. Umbes 50 meetrit veel. Siis haarab olend must oma kätega kinni. Karjun.

Ärkan karjudes ülesse. Olen õnneks ikka veel Viktori tivolis. Ema pikutab kiiktoolis. Lähen ruttu tema juurde. "Emps," sosistan ja raputan teda. Ta ärkab haigutades ülesse. Jutustan talle oma unenäo. Ta muutub süngeks. "Sesofiilia. Ma pean sellest Viktorile rääkima," sõnab ta ja lahkub. Sesofiilia? Mis asi see on?