Õuduste tivoli[PAUSIL]

12.Osa

See osa on sesofiiliate loojale FantasyMagic101ile.
________________________

Ema ja Viktor naasevad varsti minu juurde. Nad on murelikud. "Mia, kirjelda mulle palun veel oma unenägu," seletab Viktor tõsisel ilmel. Kirjeldangi talle sõnasõnalt oma und. Viktor raputab pead. "Kindlalt sesofiilia," sosistab Viktor kiiktooli istudes. Kergitan küsivalt kulmu. "Sesofiilia," alustab ta ja lisab midagi võõras keeles. "Olend Hartüürias(üks neist pisikestest maadest). Legendi kohaselt oli kord elanud üks hull poiss. Keegi ei teinud poisist välja. Kord olevat poiss öösel metsa läinud ja seal vana daami kohanud. Poiss solvas daami kuidagi ja too muutis ta musta karvaga suureks koletiseks. Kui sesofiiliad söövad inimesi, siis nood muutuvad samuti sesofiiliateks."
Kuulan hirmumult pealt. "Aga, miks see sesofiilia mu unenäos oli?"
Ema võpatab ja ajab ühe lillevaasi kogematta maha. Viktor ei tee sellest välja. "Ma arvan, et see oli ennustus. Vahepeal me näemegi neid. Näiteks viimati nägin ma unes, et joon 2 liitrit veini ära ja kahe nädala pärast ma tegingi seda. "
"Nii et sesofiilia saab mu kätte?"
"Tõenäoliselt."
"Kuna?"
"Ma ei tea."
Ema korjab lillevaasi ülesse. Mõtisklen oma unenäo üle.
"Miks peaksin ma Hartüüriasse minema?"
"Pole õrna aimugi."

Kõnnin tivolis termosest teed juues ringi. Ei jõudnud enam seal peeglites passida. Viktor ei lubanud mul ka tivolist lahkuda. Arvab, et lähen Hartüüriasse. Kuidas ma ültse sinna saangi? Tegelikult tahaksin ma minna Sofiat otsima.
Härra Jänku tuleb minu poole. "Mia, kuidas läheb?" küsib Jänku kekseldes. Kehitan õlgu. "Viktor ei luba mul eriti midagi ise teha. Kardab, et suren ära."
"Ta on ikkagi su isa."
"Tean."
"Ta hoolib sinust."
"Tean."
"Kaksikutega mängida tahad?"
"Ok."
Ta viib mu lastenurka, kus kaksikud mängivad. Nad silmavad mind ja jooksevad mind kallistama. "Tere!" ütlen neile naeratades. "Molly ja Dolly. Meie kutsume neid lihtsalt kaksikuteks," tutvustab Jänku neid mulle. Kaksikud tirivad mu ühe pusle juurde. "Tahate, et ma selle kokku panen?" küsin. Nad noogutavad. Istun ohates maha ja hakkan puslet kokku panema. Mu mõtted tiirutavad ikka Sofia ümber. "Kas Sofiast on uudiseid?" küsin Jänkult. Ta vaikib algul. Kaksikud panevad oma käed mulle õlgadele. "Viktor ei ole kahjuks öelnud," sõnab Jänku. Panen siis vaikselt pusle kokku.
"Valmis," sõnan lõpuks. Kaksikud hüppavad rõõmust õhku. Tulen neilt eest ära. "Tänu sellele, et sa nende pusle kokku panid, on nad nõus sind aitama," ütleb Jänku mulle rõõmsalt. Kaksikud tulevad minu juurde ja võtavad mul kässt kinni. "Sule silmad," sõnab Jänku. Teengi nii.

"Mia, su õde on hädas," sõnavad kaksikud mu peas. Näen ennast tühjal tänaval. "Hallo!" hõikab Sofia. Hakkan tema hääle poole jooksma. "Sofia!" karjun. Mu hääl ei ole minu oma. See on veidi jämedam. Sofia silmab mind. "Felix! Ma ütlesin, et ei taha teiega ühineda! Ma ei ole nagu teie!" karjub Sofia mulle. Sisistan. Sofia jookseb minema, aga ma olen kiirem. "Sa ühined meiega, või muidu..." alustan, aga ta peatab mu.
"Mis muidu? Tapad mu ära? Ma olen surematu!"
"See ei tähenda midagi."
"Ma olen sada korda öelnud, et ei TAHA teiega ühineda! Ma võin ju vampiir olla, aga mitte selline nagu teie!"
Naeran kohutavat naeru. Siis haaran Sofia kaelast ja pigistan seda. "Ei!" kähistab ta.

Teen silmad hirmunult lahti. "See toimub praegu?" küsin. Kaksikud noogutavad. Keeran ümber ja hakkan minema. "Mia!" hüüab Jänku mulle järele. Jooksen värava juurde ja ronin sellest üle. "Mia!" karjub Jänku uuesti. Ma pean leidma selle tänava.

Leitsin lõpuks selle tänava. "Sofia! Sofia?" karjun paanikas. Mu telefon hakkab taskus helisema. See on Viktor.
"Tsau! Kuidas läheb?" küsin.
"Mia!"
"Mh?"
"Ma ju ütlesin, et sa ei tohi tivolist lahkuda!"
"Sofia oli hädas."
"Ma ütlesin ju, et Fredrich tegeleb sellega."
"Ma ei vaja mingit jobu, et mu õde leida!"
Lõpetan kõne ja jätkan otsimist. Päris kõhe on tühjal tänaval üksi kõndida. "Sofia!" hõikan uuesti. Korraga sahistab keegi mu selja taga. Pööran kähku ümber. "Hallo?" hüüan ettevaatlikult. Keegi koputab mu õlale. Minu ees seisab ilus minu vanune poiss. Tal on pruunid juuksed, punased silmad ja hele nahk. "Mia?" küsib ta kavalalt. Neelatan. "Jah?" küsin arglikult. "Me peame rääkima. Asi on su ões," vastab ta mulle otse ja tõsiselt silma vaadates.