Õuduste tivoli[PAUSIL]

23.Osa

Lõpuks olen terve. Täna õhtul on Cecilia kroonimine. Ma isegi ei tea, mida sellest arvata. Praegu istume kõik söögitoas ja sööme lõunat. Lapsed on kõik vaikselt ja tekitavad minus kõhedust. Koolis mul ikka kõik karjusid. Ronaldit ja Sofiat söömas praegu pole, kuna nad läksid Rebekahga templit uurima. "Mis kell me minema hakkame?" küsin Sebilt vaikselt, nii et ainult tema kuuleks. "Ma arvan kohe, kui Ronald ja Sofia tagasi tulevad. Mis siis?" küsib ta.                     "Ei midagi. Kas paneme riided siin selga?"                                                                                                       "Sina otsusta." Noogutan ja söön kiiruga oma toidu ära. Siis viin kausi minema ja jooksen oma toa poole. Seal pakin asjad kokku ja teen Rebekah kinigitud kasti lahti. Võtan sealt seest neli pakki meie nimedega ja panen oma voodile. Teen ruttu oma paki lahti. Võtan endale kätte siidist tumesinise kleidi. See on maani ja väikeste sätendavate litritega. Veel on seal tumesinised kontsaga kingad. Mulle tegelikult sellised kingad ei meeldi.

 Uksele kostub koputus. "Jah?" hüüan ja uks läheb lahti. Sofia keksib sisse ja kallistab mind. "Tsau! Juba tagasi?" küsin. "Mhmh. Vau! See on nii ilus kleit!" hõiskab ta kiljudes. Naeratan ja ulatan talle tema paki. Ta haarab selle välkkiirelt ja võtab sama kiirelt paberi ümbert. Tema kleit on punane põlvedeni ja alt laiem. Kleidi peal on valged roosid. Sofia kilkab uuesti rõõmust ja jookseb oma vampiiri kiirusel minema. Keeran ukse lukku ja panen endale kleidi selga. Siis teen ilusa soengu ja vaatan seda suurt kasti. "Kas peaksin selle väiksemaks tegema?" mõtlen valjult. Sulen silmad ja kujutan kasti ette väiksena. Silmi avades ongi kast pisike. Pistan selle naeratades kotti ja oma võluraamatu ka. Lõpuks panen koti selga, võtan voodilt Sebi ja Ronaldi pakid ning jätan oma toaga hüvasti. Hakkan Sebi otsima. Ma täpselt ta toa asukohta kahjuks ei mäleta. 

Leian ta õuest. "Hei! Püüa!" hüüan ja viskan talle tema paki. Ta püüab selle osavalt kinni ja naeratab mulle. "Sa oled selle kleidiga imeilus! Ilusam kui Cleopatra," vastab ta. Hakkan punastades naerma. "Mine pane ennast riidesse ja hakkame minema. Ja palun mine vii see Ronaldile." Viskan talle teise paki. Ta jookseb sisse ja jätab mind ümbrust imetlema. Tempel on mäe otsas. All pool paistab natuke linna, jõgi ja mets. Elaksin vaid mina sellises kohas koos ema ja Sofiaga. See oleks suurepärane! "Naudid vaadet?"küsib Rebekah ja kõnnib minu kõrvale. Noogutan. "Hakkate juba minema?" Ta vaatab mind naeratades. Noogutan uuesti. "Oled sa siia tagasi tulemisele mõelnud?" Vaatan talle naeratades otsa ja kehitan õlgu. "Sa saaksid õppida paremini võitlemist, leida uusi sõpru ja kogeda vahvaid seiklusi." See oleks tore küll, aga ma tahaks ka oma perega ja sõpradega veel olla. Ohkan ja vaatan templit. "Olgu. Ma tulen siia tagasi, aga mitte kohe. Ma tahan oma sõpradega ja perega ka olla. Sobib?" küsin elevilt. Ta noogutab. 

Hoian oma peeglit käes ja vaatan viimast korda ringi. "Häid seiklusi!" hüüavad lapsed ja lehvitavad meile. "Küsseldom," sõnan peeglile ja see hakkab helendama. "Nägemiseni!" hüüan ja lähen peeglist läbi. Hetkeks on kõik mu silme eest must, kuid siis hakkan värve nägema. Oleme jälle sellel aasal. Seekord ma õnneks ei minestanud. Sofia vaatab naeratades ringi. "Lahe koht!" hüüab ta meile valjult ja jookseb vampiiri kiirusel ringi. "Vaata, et sa oma kleiti ära ei määri!" hüüan talle nagu ema ja itsitan. Hakkame ettevaatlikult läbi metsa minema. Eriti mina oma kontsadega. "Vajad abi?" küsib Seb rõõmsalt. Võtan talt käest kinni. "Ega sa ei pea mind ju iga kord kandma nagu mingit abitut printsessi," vastan talle naerdes. Ronald vaatab meid kahtlustavalt, kuid pöörab kiiruga pilgu eemale. "See koht on äge!" hüüab Sofia ringi joostes. Huvitav, kust talle selline energia tuli? Silman lõpuks lossi. Sofia lõpetab jooksmise ja tuleb minu kõrvale. Väravad on lahti ja rahvas järjest voolab sinna sisse. Kõigil on uhked rõivad seljas ja kõik on rõõmsad. Lippame ka ruttu sisse ja ma ehmatan täiega ära. Ennem oli see koht sünge, tühi ja ajas mind kurvaks. Nüüd, aga on see koht kaetud tuledega ja täis inimesi. Kõnnime teiste järel ballisaali. See on ikka mega suur. Inimesed ja erinevad olendid liiguvad mööda pikki laude täis toite. Saali otsas on troonid. Jätame Sebiga Sofia ja Ronaldi toitu võtma ning läheme troonide poole. Paar inimest, kellest möödun, õnnitlevad mind. Tänan neid, kuigi tean, et nad peavad mind Ceciliaks ja ma ei taha Cecilia mainet rikkuda. Silman kohe rohelises puhvis  kleidis ja kuldse krooniga printsessi, trooni lähedal inimestega kätt surumas. "Aitäh, sir Karamell. Kuidas teie poegadel läheb?" räägib Cecilia ühe väga pisikese mehega. Too hakkab siis talle oma lastest rääkima. "Cecilia!" hõikan ja lehvitan. Ta vaatab mulle naeratades otsa. "Vabandage mind," sõnab ta ja tuleb meie juurde. Ta kallistab meid mõlemaid. "Tulitegi! Näed isegi ilus välja, Mia," sõnab ta ja muigab. "Ega sinulgi midagi viga pole, Teie Majesteet," vastan. Cecilia vaatab mulle veidi vihaselt otsa. Siis kummardab ta meile lähemale ja sosistab: "Mulle see Majesteetitamine eriti ei meeldi. Võite mind lihtsalt kuningannaks või Ceciliaks kutsuda." Noogutame Sebiga ja puhkeme naerma. Selline tunne on nagu oleksime juba terve elu sõbrad olnud. Üks imeliku mütsiga mees tuleb meie juurde ja kummardab Cecilia ees. "Majesteet, teie isa tahab, et te alustaksite oma balliga," sõnab ta ja lahkub kohe. Cecilia muigab ja haarab meie kätest ning tirib meid endaga kaasa. "Mulle ei meeldi eriti sõna ball, pigem pidu. Aitate mind esimese asja juures?" Vaatame Sebiga üksteisele küsivalt otsa. "Hea küll, Cecilia," sõnab Seb. Cecilia viib meid troonide ette ja laseb meid lahti. "Tähelepanu!" hõikab ta, aga keegi ei kuule. Ta hüüab uuesti, kuid ikka keegi ei kuule. Astun sammu ette ja karjun täiest kõrist(veidi maagiat kasutades ka): "TÄHELEPANU!" Kohe on kõigi tähelepanu minul. Astun Cecilia kõrvale tagasi. Ta tänab mind vaikselt ja pöördub siis oma rahva poole: "Ma ei taha olla selline nagu kõik kuningad ja kuningannad enne mind on olnud. Kavatsen olla õiglane ja hea! See siin pole ball, vaid pidu! Esiteks tahan ma teile esitada meie hümni koos kahe sõbraga. Mia ja Sebastian!" Ta osutab meie poole ja me lahvitame. Kõik vaatavad mind, näitavad näpuga ja sosistavad. Me paneme pead kokku. "Ma ei oska teie hümni!" sisistan Ceciliale. Ta itsitab. "See pole ültse raske. Mina laulan salmi ette ja teie kordate." Vaatan kõiki inimesi ja silman kohe oma hüplevat õde. "Jee! Mia! Juhuu!" hüüab ta ja plaksutab. Muusika hakkab mängima. 

Rahvas plaksutab ja mõned isegi kiljuvad. Kummardame. "Pean kahjuks nüüd oma pidu jätkama. Näeme hiljem!" hõikab Cecilia meile ja jookseb minema. Sofia jookseb minu juurde ja kallistab mind. "Sa oskad laulda?!" karjub ta üle inimeste häälte. Noogutan ja vaatan rõõmsalt ringi. Kuskilt hakkab ilus muusika mängima ja inimesed hakkavad kohe tantsima. Toredaks teeb asja see, et igal ühel on oma stiil. "Kas tohib teid tantsule paluda?" küsib Seb ja sirutab oma käe minu poole. Teen kniksu ja võtan sellest kinni. Me läheme teiste keskele ja hakkame aeglaselt tantsima. Silman eemal Ronaldit Ceciliaga tantsimas. Sofia, aga tantsib ühe Cecilia noorema vennaga. Kui ma ei eksi, siis tema nimi peaks olema Martin. Tantsime Sebiga usna palju, kuni Ronald meie vahele hüppab. "Minu kord, Sebastian," ütleb ta ja võtab minust kinni. Sebastian heidab Ronaldile vihase pilgu, kuid läheb Cecilia juurde. Tantsime muusikast natukene kiiremini. "Kas teie ja Sebastian olete... koos?" küsib ta tõsiselt. Vaatan Sebastiani poole. "Ma ei tea," vastan. Ta krimpsutab nägu. "Kas ta meeldib sulle?" Vaatan talle vihaselt otsa. "Okei! Meeldib! Mis siis on?" Ma ei uskunud, et see võimalik on, aga tuleb välja, et ikka on. Ronald suudleb mind. Mis viimasel ajal lahti on? Kõik suudlevad mind! Ei tea, kui tagasi lähen, kas ka Markus ja Sander tahavad mind suudelda? Nagu mu esimene suudlus Sebastianiga, seisan ma praegu lihtsalt tardunult paigal. Lõpuks tõmbub Ronald minust eemale. "Ma armastan sind," sõnab ta õnnelikult. Miks mu elu selline on? Vaatan Sebastianit ja Ronaldit korda mööda. "Ei!" sõnan ja jooksen lossist minema. Selja tagant kuulen ilutulestikku ja rõõmsaid hõiskeid.