Õuduste tivoli[PAUSIL]

2.Osa

Kas pole imelik, kui kiiresti inimesed võivad muutuda? Ühel hetkel nutad kuskil vetsus ja teisel hetkel naerad koos oma sõpradega rahvast täis koridoris. 

Mina olen ametlikult jälle Sandri, Markuse, Emma ja Olivia sõber. Olen ka popp nüüd koolis.

Muide Emma PIDI mu välimust muutma ehk mina keeldusin ja tema tegi seda ikkagi. Käin nüüd ringi enamasti kleitidega ja mul on lokid, mis sobivad mulle tegelt väga hästi. 

Mis puutub tivolisse, siis Olivia käis linnapeaga õiendamas (linnapea on ta onu). See ei õnnestunud tal eriti.

***************

"Mia! Olivia!" karjub Emma ja jookseb meie poole nagu segane. Naerame Oliviaga ja jääme seisma. Oleme muidu teel oma kodudesse. 

Emma jõuab hingeldades meieni. "Me peame korraldama pidžaama peo! Täna õhtul minu pool! Oleme ainult kolmekesi," jutustab Emma elevilt ja keksib ülesse-alla. Noogutan. 

Ammu pole olnud sellisel peol. 

Olivia noogutab samuti. 

Emma kallistab meid ja kiljatab rõõmust. "See tuleb mega lahe! Tšauki! Näeme kell kuus!" hüüab ta meile ja jookseb oma ema autosse. 

Olivia ja mina hakkame uuesti naerma. Kõnnime rõõmsalt oma kodude poole. 

Siis silmame korraga kesklinnas tivoli ehitamist. Peatume ja vaatame tivolit. 

Olivia põrnitseb seda oma kõige kurjema pilguga. Tunnen kuidas ta kohe karjuma hakkab. Haaran kiiruga ta käest ja me jookseme minema. 

Muide, Olivial on käitumisega probleeme. Ta ei karda oma mõtteid teistega jagada. 

"Ma vihkan neid! Ma vihkan teda!" karjub Olivia ja vehib kätega. Inimesed meie ümber heidavad meile imelike ja pahuraid pilke nagu oleksime midagi halba teinud. 

Haaran sõbra ümbert kinni ja rahustan ta maha. "Mina samuti," vastan ja me jätame üksteisega hüvasti.

***************

Emma avab mulle ukse ja kiljatab. Ta kallistab mind rõõmsalt ja tirib mu oma tuppa, kus Olivia ootab meid naeratades. 

"Mis meil plaanis siis on?" küsin lõbusalt. 

Emma nägu lööb särama. Ta haarab padja ja viskab selle minu poole. 

"Ah, et tilluke Emma on tagasi?" küsin naerdes. Viskan padja tagasi ja meil hakkab padjasõda.

"PADJASÕDA!" hüüame.

Me vajume pärast suurt lahingut voodisse pikali. Kõikjal on suled. KÕIKJAL.

"Mis siis nüüd?" küsin naerdes ja viskan peotäie sulgi õhku. 

Olivia tõuseb pahuralt. "Ma arvan, et peaks Härra Viktorile kättemaksma, mis?" küsib ta lõbusalt. Ma ehmatan ja mulle meenub Ronald. Emma noogutab. 

"Ma ei tea," kõhklen ja vaatan oma käsi murelikult. 

"Mia, kas sa siis ei taha Ronaldi eest kättemaksta? Viktor ju röövis ta!" karjub Olivia mulle. 

"Viktor ei röövinud teda! Need olid klounid, kes ta läbi peegli viisid!" karjun talle ja ma tunnen kuidas mu nägu punaseks läheb. Mis ma just ütlesin?! Nad saadavud mu kohe minema ja sõimavad ning karjuvad minu peale nüüd! EI! 

Olivia ohkab ja raputab pead. "Meie igatahes läheme. Tee sina, mis tahad," ohkab ta ja nad lahkuvad. 

Mina, aga vaatan aknast, kuidas nad pimedusse kaovad. Nad ei saa! Mis siis, kui klounid nad läbi peegli viivad! Pean neid aitama!

Haaran oma mantli ja taskulambi ning jooksen öhe.

***************

Tivoli värav on lukus. Ronin sellest üle. 

Tuul puhub kõvasti ja ma lõdisen. Panen taskulambi tööle. Ma hakkan edasi minema. 

Tean, et öösel pimedas ja õudses tivolis on vale karjuda, aga seda ma teen. "Emma! Olivia! Kus te olete?" hüüan ja hoian silmi pärani. 

"Tere tulemast! Loodan, et kogete imelist seiklust ja tulete ikka tagasi! Pidage meeles, et sisenedes tivolisse, jätate oma õnne maha! Hahahaha!" kostub mu ümber ja ma võpatan. Miks ma mingit relva kaitseks ei võtnud? 

"Emma! Olivia!" hõikan uuesti, seekord kõheldes. Silman mingit liikumist karuselli juures. "Hallo?" hõikan ja suunan taskulambi selle poole. "Kui te mind ehmatate, siis see pole naljakas!"

Keegi küünistab metalli. Keegi naerab. Keegi krabistab lehti. Keegi laulab. Keegi ulub. Keegi murrab oksi.

"See pole naljakas!" hüüan paanikas. Hakkan ühe väikese maja poole jooksma. 

Sulgen hingeldades ukse. 

Toas on suur laud, telekas, voodi, kapp ja peegel. Panen lülitist tule põlema. 

Laual silman pabereid. Võtan ühe paberi ja loen selle läbi. 

Ehmatan. See on Emma päevakava ja tema info. Miks Viktoril seda vaja on? 

Vaatan ka kõik teised paberid läbi. 

Sander. 

Markus. 

Olivia. 

Sofia. 

Minu lemmik õpetaja Karen. 

Linnapea. 

Ronaldi ema. 

Polly, minu klassiõde. 

Ja mina. 

Minu paber erineb teistest väga. Selle peal on peaaegu mu kogu elu. 

Paberi all on mingit numbrid. 

Vaatan kapi poole. Selle sees on video kassetid. Võtan ühe kasseti ja panen telekasse. 

Video hakkab tööle. Telekasse ilmuvad mina ja mu arst. 

"Räägi mulle, Mia, mida sa nägid?" küsib arst ja vaatab mind naeratades. 

Kuuene mina on segaduses. "Ronald oli peeglis. Ta oli kurb ja segaduses. Mina haarasin ta käest, läbi peegli ja tirisin. Üks kloun ilmus ta selja taha ja viis ta minema," jutustasin mina ja puhken nutma. Arst lohutab mind.

Võtan kasseti välja ja vaatan paanikas ringi. Uksele kostub koputus. 

Pillan oma taskulambi maha. 

Nüüd hakatakse uksele prõmmima. Vaatan ringi. 

Peegel! Äkki on mul võimalik jälle peeglist läbi minna? Mõtlen. 

Võtan taskulambi ülesse ja suundun peegli poole. 

"Palun tööta! Palun tööta!" pomisen ja sulgen silmad. Siis sirutan käed ette ja kõnnin peeglisse. 

See õnnestub. Ma lähen peeglist läbi!

[muudetud 07.07.17]