Õuduste tivoli[PAUSIL]

4.Osa

Uks paistab mulle juba kaugelt. Jooksen selle poole. 

Siis meenub mulle ju libahunt. Lähen uksest ikka kõhklevalt läbi. 

Peegel mu ees näitab tühja tuppa. 

"Hea küll siis," pomisen ja jooksen peeglist läbi. 

Leian ennast jälle sellest imelikust toast. Torman kohe ukse poole. 

"Emma! Olivia!" karjun ja jooksen mööda tivolit ringi. Peale minu pole kedagi teist kuulda. 

Olen paanikas. Ma oleksin võinud Ronaldi päästa? Miks ta ei lubanud? 

"Emma! Olivia!" karjun nagu segane.

***************

Olen umbes pooltundi ringi jooksnud. Olen väga väsinud. 

Mu jalad on kohutavalt valusad ja ma tunnen, et hakkan kohe oksele. 

Aga ikka ma jooksen. 

Jooksen elu eest. 

Jooksen, kuni leian oma sõbrad.

Jooksen.

Pisarad jooksevad mööda mu põski alla. 

"Emma! Olivia!" karjun kähedalt. 

Lõpuks vajun ma keset tivolit kokku. Kohe kuulen imelikke hääli. 

Sama kriipimine. Hulgumine. Ja ka karjumine. Laulmine. Krabin. 

Ja... tüdruku karjumine?

 Mitte suvalise tüdruku, vaid Emma!

 Tõusen värisevate jalgadega püsti ja sörgin hääle suunas. 

"Emma!" kuulen Olivia karjumist. 

"Olivia!" vastan veidi valjemalt, kui mu kähe hääl lubaks. 

Siis silman väikese tiigi juures Oliviat. Ta ei liiguta ja on väga imelikus asendis. Nagu tõuseks kohe lendu. Ta vaatab tiigi poole. Jõuan tema kõrvale. 

"Olivia?" küsin talt segaduses. Ta vaatab tiiki hirmunud silmadega. Ikka veel ei liiguta ta end. 

Vaatan siis isegi tiigi poole. 

Emma vajub järjest sügavamale selle sisse. Keegi nagu tiriks teda vee alla. Ta vaatab paanikas kordamööda mind ja sogast vett, kuhu teda tõmmatakse. 

"Mia! Sa pead midagi teadma! Asi on selles, et Viktor..." alustab ta, aga teda tõmmatakse üleni vette. 

"Emma!" kähistan nuttes. Vaatan Oliviat, kes ei liiguta ennast ikka veel. 

"Lõpeta ära!" pahandan temaga nuttes. Minu üllatuseks ta lõpetabki. Ta näeb, et nutan ja saab aru, et Emma on kadunud. 

"Tule. Läheme siit minema." Ta võtab mu enda kaissu ja viib mu minema.

***************

"Mis mõttes? Ta ei saanud ju lihtsalt uppuda ja siis kaduda! Oled sa kindel?" röögib politseinik mulle järgmisel päeval. 

Seda meest olen ma elus juba varem näinud. 

10 aastat tagasi, siis kui Ronald kadus, kuulas ta mind üle. Praegu ka. 

"Ta ei uppunud, vaid tõmmati vee alla. Ja kus mina tean, kuhu ta vee all kadus?" vastan pahuralt politseinikule. Politseiniku kulm haklab vihast tõmblema.

"Äkki ta läks läbi peegli? Nagu su vana sõber Ronald."

"Ronald läks läbi peegli. Emma tõmmati vee alla. Kas teil on raske sellest aru saada?"

"Mis su peas toimub, laps? Inimesed ei lähe läbi peeglite!"

"Mina käisin ka! Kas te peate mind hulluks?"

"Jah! Su peas ei ole midagi korras!"

"Teate mis, härra!"

"Noh?"

"Teie võite siin passida ja pabereid uurida, aga mina KAVATSEN välja uurida, kus on Emma ja Ronald ning kes oli nende kadumiste taga! Head aega!"

Kõnnin politseiniku juurest minema. See mees on isegi kohutavam kui mu kehalise õpetaja, kes on muide VÄGA kohutav. 

Jooksen politseist minema ja kavatsen minna otse koju voodisse, et siis jälle mitu päeva nutta. Miks ma olen nii emotsionaalne? Sellele ei tea vist keegi vastust. Kaheksas maailma ime!

Ema ootab mind kodus ja nutab samuti. Teda nutmas näha on harukordne. 

Kallistan teda ja me nutame mõlemad. 

Vaatan samal ajal kamina peal oma surnud isa pilti. Ta suri siis kui mina sündisin. Ema armastas teda väga. 

Isa nimi oli Fred.

***************

Olivia astub hiljem meie juurest läbi ja me vaatame tummalt telekat. Sealt käib mingi jama seebikas, aga keegi ei taha kanalit vahetada. 

Mu peast jooksevad kõik eilse päeva juhtumid läbi. 

Ronald. 

Viktor. 

Koletised. 

Emma kadumine.

 Nendele lisanduvad miljonid küsimused. 

Kes on Viktori tütar? 

Miks Ronald minuga ei tulnud? 

Kes tõmbas Emma vee alla? 

Kes see Viktor ültse on? 

Muidugi ma tean, kust ma vastuseid neile kõigile saan. 

Pean minema tagasi sinna tivolisse. 

Õuduste tivolisse.

[muudetud 07.07.17]