Õuduste tivoli[PAUSIL]

24.Osa

Kükitan oma onnis, mille tegin ja loen Rebekah kingitud võluraamatut. Kannan selle ilusa kleidi asemel teksasid, musta särki, pruuni jakki ja saapaid. See riietus on kohe kindlasti palju mugavam.
Selles raamatus on palju lahedaid asju. Ma ei hakka neid nimetama, kuna neid on väga palju.
Üritan kõigest väest neid sõnu peast välja saada.
Ma armastan sind. Ma armastan sind.
Kahjuks, ei kuula mu aju sõna ja lihtsalt korrutab neid sõnu.
Ma armastan sind. Ma armastan sind.
Sulen ohates oma raamatu ja vaatan taevas olevaid tähti. Need on nii ilusad.
Kohe kerkivad mu silme ette Sebastian ja Ronald. Raputan pead, et neid oma mõtetest välja saada.
Tuul puhub korraga kõvasti ja ma hakkan lõdisema. Kus on Sofia, kui ma vajan teda? Emma või Olivia sobiksid ka. Igatsein neid väga.
Tõmban ennast kägarasse ja varsti suikun unne.

_______________________
Ronald

Vaatan närviliselt, kuidas Sebastian mööda külaliste tuba jalutab. Ta on vihane ja aegaajalt heidab mulle oma punaste, vihaste silmade pilke. Sofia on minu kõrval ja vaatab teda samuti.
"Millegi pärast ma arvan, et sa valetad, Ronald?" ütleb ta teravalt.
Neelatan. "Miks ma peaksin valetama?"
"Sa peidad midagi. Mille pärast muidu oleks ta minema jooksnud?"
"Kus mina tean?"
Sofia köhatab. "Kas me nagu ei peaks teda juba otsima?"
11 aastase tüdruku kohta on ta ikka väga tark.
Sebastian noogutab ja põrnisteb mind vihaselt. "Kui Cecilia jõuab tagasi siis hakkame teda otsima."
Kus hundist juttu. Cecilia astub sisse ja naeratab. Ta on oma riided ära vahetanud.
"Olete valmis?" küsib ta käed puusas meid vaadates.
Sofia tõuseb püsti. "Kas teie ei peagi siis lossi jääma, Majesteet?"
Cecilia naeratab lahkelt ja raputab pead. "Ma olen nüüd kuninganna ja võin teha mida tahan."
Sebastian tõuseb samuti ja vaatab Ceciliale otse silma. "Kuidas me siis ta leiame?"
Cecilia turtsatab."Ma sain aru, et te olete niiöelda pooleldi loomad."
"Vampiirid," parandab Sofia.
"Jah! Te peaksite ta siis kiirelt üles leidma. Mina võtan Ronaldi."
Sebastian ja Sofia hüppavad aknast välja.
"Mis neil vampiiridel akendega on?" mõtlen valjult.
"Ei tea. Läheme?"
Lahkume rahvast täis lossist vaikselt ja ruttu. Pidu alles käib.
Jookseme valvuritest eemal, kes meid imelike pilkudega vaatavad.
"On sul mõtteid kuhu ta minna võis?" küsib ta kui seisma lõpuks jääme.
Kehitan õlgu.
Ta turtsatab. "Ma arvasin, et te olete paar."
Tunnen kuidas näost punaseks lähen. "Ei. Miks sa nii arvasid?"
"Noh... te suudlesite ennem."
Jah, me suudlesime. Jah, ma ütlesin talle, et armastan teda. Jah, ma arvasin, et ta tunneb samamodi.
Aga ei, ma vist ei ole see õige tema jaoks. Ega ma ka selline plika ei ole, kes nüüd kuskil nurga taga nutma hakkab.
Köhatan, et seda piinlikusest lahti saada.
"Sa nägid?"
"Jah. Enamus nägid."
"Kes?"
"Kõik."
Neelatan. Einoh, tore on. Nüüd saan ma aru, miks Sebastian nii vihane oli.
Kuuleme krabistamist ja pöörame ümber.
Sofia hüppab välja. "Hei! Me leitsime Mia ülesse. Tulge!"
Järgneme talle, kuigi ta vist meelega kasutab oma vampiiri võimeid, et kiiremini liikuda.

Lõpuks oleme mingis mini laagris. Silman kohe Miat ja Sebastianit vaidlemas. "Mia!" hüüan naeratades. Ta pöörab võpatades minu poole. Sebastian vaatab samuti mind.
"Mia!" hüüab Cecilia ja kallistab teda. Nad on nii õnnelikud.
Köhatan, et nende tähelepanu saada.
"Me peaks minema hakkama. Sa tahtsid ju koju minna, Mia," sõnan tundetult. Ma tahaks rohkem vabaduses olla, aga igavesti ei saa ka ringi joosta. Ta noogutab maha vaadates.
Pööran ümber ja lähen puude vahele ja jätan nad arutama. Vaatan üksinda tähti.
Natukese aja pärast tuleb Cecilia minu juurde. "Hei!" sõnan naeratades.
Ta muigab. "Hei? See mingi tuleviku sõna jälle?"
Naeran. "Niiöelda."
"Te hakkate siis minema?"
"Mhmh."
"Olgu."
"Kõik korras?"
"Jah. Miks küsid?"
"Mõtlesin lihtsalt niisama, Teie Majesteet." Müksan teda sõbralikult. Ta müksab tagasi.
"Jää siia."
See tuli ootamatult. Vaatan talle silma. "Miks?"
"Sa oleksid kõvasti abiks. Saaksid mul aidata seda kohta paremaks teha."
"Ma jääks, aga..."
"Asi on temas, eks?"
"Kelles?"
"Mias?"
"Temas ja mu teistes sõprades."
"Ta meeldib sulle?"
"Jah."
Ta naeratab maha vaadates. "Ma loodan sind kunagi veel näha, Ronald."
"Mina sind ka, Majesteet."
Hakkame naerma ja ma olen jälle see 6 aastane kurbuseta, valuta ja hirmuta laps.
"Nägudeni." Ta suudleb mind kiirelt põsele ja lippab minema. Jään taevast jahmunult vaatama.
"RONALD!" kostub Sofia karjumine. Pöritan silmi ja jooksen nende juurde. Nad on asjad kokku pannud ja on valmis minema.
Kodu, kullakallis kodu.
Kahjuks ma pole oma kodus ammu käinud.

________________________

Tere!
Vabandust, et ammu pole uut osa ülesse pannud. Kiire on olnud.
Nii pea kahjuks vist uut osa samuti ei tule, aga luban jälle pikemat osa.
Aitäh lugemast! :)
PS: Ärge mu kirjavigu tähele pange.