"Doris,Frank on siin!"Karjus ema alt.
"Kohe tulen!" vastasin ise treppist alla joostes. Nägin Franki õnneliku nägu. Jooksin tema juurde ja suudlesin teda. "Tsau, kallis. Lähme"
Jalutasimee rahulikult mööda öist tänavat, kuni jõudsime parki. Istusime pingile.
Ma elaksin elu lõpuni temaga ja ma loodan et see ka nii läheb.
Võite natukene fantaasiat kasutada, mida me seal tegime. Lõpuks jäime pingile magama. Ärkasin selle peale et väljas oli ilgelt külm. Frank andis oma jope mulle peale. Läksime minu juurde. Oli öö ja kõik magasid. Panin mullivanni vee jooksma. Kui vann oli vett täis läksime vanni. Seal oli mõnus ja soe. Kui vann külmaks läks otsustasime veel magama minna.
Hommikul oli mul sellest külma käes magamisest palavik, kuid siiski otsustasin Franki koju saata. Käisime poes ja ostsime süüa kaa. Ma käisin vetsus, sest mul oli tõsiselt paha. Kui ma vetsust välja tulin seisis ta minu ees suur kaisukaru käes. Kõndisime edasi. Varsti paistis ta kodu. Kuid siis käis pauk. Frank vajus mu käte vahelt maha. Ka mina vajusin šokkis maha. Ma olin nii šokkis, et ma ei suutrnud isegi kiirabi kutsuda. Õnneks tegi seda üks mööda mineja. Tema ka kinnitas mulle et Frank on elus. Kui aga kiirabi jõudis oli ta olukord juba väga kiitiline. Haiglas kästi mul oote ruumiis oodata. Mõõdus mitmeid tunde kui lõpuks arst tuli. "Kuidas Frankiga on?" Küsisin ise kiirelt püsti tõustes. "Kes te talle olete" vastas arst mulle küsimusega. "Ta on mu poisssõber" Vastasin kiiruga. "okei, Frank Seperi seisund on endiselt väga kriitiline" rääkis arst rahuliku häälega. "Kas temaga saab kõik korda?" Küsisin nutt kurgus. "Me ei saa lootust palju anda"
Tegin uue loo, aga see on siis loo sissejuhatus.
Vote:Kommi.
