(Väike märkus: Ma hakkan kasutama vaatenurki, mida ma selles jutus veel kasutanud ei ole)
kui ma olin lõpetanud läksin vaaatama, kuhu vanaema oli jäänud. Ta istus aias. Samas kohas kus eile. Tal oli külaline. See oli arvatavasti naaber - Mai. Hakkasin juba sinnapoole minema, kui mul tuli meelde, et mul pole õieti riideidki. Läksin kiirel sammul tagasi tuppa tagasi, sest mu üpris piinlik. Läksin oma tuppa. Võtsin kotist pikka beesi seeliku ja ühe lohvakama särgi. Kuulsin telefoni helinat. Hakkasin telefoni otsima . See oli kuskil teki sees. Helistajaks oli muidugi Robert. Mul ei olnud mingit tuju oma tuju ära rikkuda. Tema on mu elus palju muutnud - halvaks. Ma lülitasin telefoni välja.
Ütlesin vanaemale, et ma lähen Valga peale vaatama. Astusin väravast välja. Kõndisin mööda pikka tänavat edasi. Kõndisin kesklinna poole. Seal oli mingi üritus ja seal oli vägapalju inimesi. Hakkasin kiiremal sammul sealt ära kõndima, sest ma tahtsin rohkem üksi olla. Sellepärast ma olingi juu siia tulnud.
Mu ees oli mets. Ma ei tahtnud seda metsa isegi näha. See oli põhjus, miks olin ma kaotanud oma parima sõbra.
Olime Sandra ja Kaidiga Sannu aias. Me mängisime kodu nagu väiksed lapsed ikka mängivad. Meil tuli idee metsa minna, sest ega vanemaid kodus ei olnud....
Ma oleks edasi mõelnud, aga üks jalgrattur andis kella. see tõi mu minevikust taaas olevikku. Mul tuli suur soov Sandrat külastada. Ma hakkasin tema maja poole kõndima. Ma lootsin et ta elab veel siiani oma vanemate juures. Viie minutiga olin ma tema värava juures. Astusin juba väravast sisse. Siis tuli mul minevik meelde.
Kaidi, kus sa oled!!!
ärge tulge enam kunagi tagasi!
Te ei leia teda enam
Sina oled süüdi!
Kao mu majasit!
Ta suri meie pärast!
Ma ei taha sind enam näha!!!
Doris, Me lahkume
Kui ma jälle mõtetest välja tulin olin ma juba uksel. Ma olin ka koputanud. Nüüd oli juba hilja lahkuda. Keegi astus ukse poole. Uks avanes. Seal seisis Sandra. Ta kas ei tundnud mind ära või ei tahtnud ta seda. "Vabandust, ma eksisin vist majaga" Vabandasin ma ja hakkasin kiirel sammul ära kõndima. "Oota Doris!" Kuulsin ma oma selja tagant. Ma keerasin ümber. Sandra oli minu kõrval. "Ma teatsin et sa tuled tagasi" Ta kallistas mind. Ma vastasin samaga. Ta lasi mu lahti ja muutus taas tõsiseks. Ta jooksis tuppa tagasi...
*Sandra naatenurk*
Ma jooksin tuppa ja lõin ukse pauguga kinni. Ma vajusin ukse najale maha. Ema tuli esikusse. "juhtus midagi?" "Jah!!!" Karjusin ja jooksin uksest välja. Dorist ei olnud enam kuskil. Ma oletasin et ta läks metsa. Muidugi mäletan ka mina seda Kaidi kadumist, kuid miny arust oli see väga kahtlane. Tahate ma räägin teile? Okei ma räägin.
Oli tavaline suve päev. Me olime siis 5 aastased ja Kaidi oli 7 aastane. Ta pidi meid tol päeval niiöelda hoidma. Me mängisime kodu ja ema pidi niiöelda metsa seenele minema. Meil olid väiksena ikka väga kahtlased mängud. Noo ühesõnaga ta läks metsa seenele. Noo meie jäime algul Dorisega minu juurde ootama, aga möödus pool tundi, siis tund ja Kaidit polnud ikka tagasi. Siis otsustasime ka meie metsa minna. Sinna oli meiearust pikk maa. Me kõndsime sinna vist mingi tund aega. Kui me lõpuks metsa jõudsime hakkasime Kaidit hõikama, aga ei mingit vastust ei tulnud. Kõndisime suht sügavale. Viimaks oli seal maja. Doris läks kohe sinna juurde. Sealt oli kuulda karjumist.
See hääl tegi haiget. See oli tuttav hääl. Kaidi. Me mõlemad Doriseda nutsime seal maja juures. Üks vana naine tuli sealt majast välja. Ta käsutas meid metsa servani ja siis lõi meid paar korda rihmaga ja käskis meil koju minna. Mina süüdistasin Dorist ja Doris süüdistas mind. Nii meie sõprus lõppeski.
Peale seda juhtunut toimuvad mu elus väga kahtlased asjad. Aga noh nendest ei viitsi ma rääkida. Ma kõndisin metsa poole. Kui ma olin metsa juba läinud nägin ma toda sama maja. Mul hakkas pea ringi käima ja ma kaotasin teadvuse.
*Dorise vaatenurk*
Ma olin kaotanud ajataju. Ma olin juba mitu tundi metsa all lilli korjanud. Hakkasin tagasi kõndima, sest väljas hakkas juba pimedaks minema. Too maja hakkas juba jälle paistma. Ma hakkasin sellest suure kaarega mööda minema. Ma olin täiesti oma mõtetes. Ma tahtsin homme lahkuda, sest siin meenutab mulle kõik seda päeva.
Ma märkasin ühe puu juures tuttavat inimest. Kõndisin lähemale. See oli Sandra. Ta oli teadvuseta. Ma ei saanud praegu teda liigutada, sest ma ei saanud oma lapse elga riskida. Ma otsustasin pigem kiirabi kutsuda. Ma ütlesin selle maja numbri mis seal ooli. Kiirabi jõudis kiiresti. Sandra ei ärganud ka peale mitut türgutus katset. Kiirabi viis ta haiglasse. Ma läksin kaasa, sest ta oli siiski 13 aastat tagasi mu sõbranna.
Tuli arst. Ma tõusin kiiresti püsti. "Sandra Roos tuli teadvusele, aga me jätame ta ööks haiglasse. Kas te soovite teda näha?" "Ei aitäh." laususin ja tulin haiglast ära. Läksin vanaema juurde. Vanaema juba magas. Ka mina läksin magama
Ärkasin tugeva valu peale. Üritasin vanaema tuppa minna, kuid ma kükkusin käpukile. Õnneks ärkas vanaema sellepeale üles. .
Ta aitas mu püsti ja võttis mu auto võtmed. Ta pani ukse lukku ja aitas mu autosse. Õnneks oskab vanaema autoga sõita.
Sünnitus kestis 10 tundi. Sel hetkel ma lubasin, et ma ei saa vähemalt 5 aastat last. Laps sündis kuskil kella 12 aegu. Siis sain ma oma palatisse. Ma ei saanud Thead kohe näha. Tal oli mingi probleem. Kuid kella 8 aeg õhtul sain ma siiski Thead näha. Ta oli nii väike kuid ta oli nagu väike kass, sest ta ei olnud sündides silmi lahti teinud. Ta oli nagu iga teine väike laps, aga tal olid lihtsalt silmad kinni.
Paar päeva hiljem palusin ma arste, et nad meid välja kirjutas. Nad kirjutasid kõik asjad Thea kohta üles ja andsid need mulle. Siis võisime me minna, aga ma pidin Theaga veel täna Tallinna lastehaiglasse minema. Käisin veel vanaema juurest läbi ja võtsin oma koti ja siis hakkasin sõima. Ma andsin Theale süüa Tartus ja peale Paidet natukene. Tallinnas kõisin veel kodust läbi. Võtsin Thea ka tuppa, kuna me pidime haiglas olema alles kella 5 aeg õhtul, aga kell oli alles 3. Võtsin endale mõned puhtad riided ja ka Theale mõned riided. Hakkasime juba tagasi autosse minema, kui trepil tuli meile vasti Robert.....
