"...MINA EI TEINUD SEDA!!!!"
Natukese ajapärast jooksis ema ülesse. "Mis toimub?" Küsis ema närviliselt. "Eiiii, mmiidagiii" Ütlesin ruttu vabandust otsides. Ema pani ukse kinni ja läks kiirelt trepist alla. Seejärel käis esikus uks lahti ja siis kinni.
Läksin vaikselt eema tuppa. Võtsin sahtlist ta uinutid. Need on üpris tugevad. Viisin need oma tuppa. Läksin võtsin veel kraanist vett ja siis läksin voodisse pikali.
Võtsin kõik tabletid mis ühe lehe peal olid. Panin need suhu ja jõin vett peale. Kui olin viimase tableti alla neelanud, siis kuulsin kuidas keegi tuppa tuli. Hakkasin magama jääma, kui mu toa uks käis. See oli muidugi ema. Ta sattus paanikas. Rohkem ma ei mäleta.
Ärkasin haiglas. Mu ümber toimetasid arstid. Neil olid üpris kurjad näod.
paar päeva hiljem sain haiglast välja. Ma väitis kõigile et kõik on korras, aga seee ei olnud kohe üldse nii. Kuid ma siiski lubasin endale et ma ei ürita ennast niimoodi tappa. Ema oli süüa teinud. Me sõime õhtust. Peale õhtusööki jalutasin oma tuppa. Nüüd oli aeg viha välja lasta. Ma läksin voodile ja nutsin natukene. Kuid ma ei jõudnuki seda palju teha sest keegi laamendas köögis....
Läksin vaatama. Oi ei!! Isa oli jälle kodus. Ta oli maani täis. Ta laaberdas ja karjus. Ema tuli teda magama viima. Ta lõi ema ja ema kukkus vastu kappi. Ma läksin isale ette, sest ta tahtis veel ema lüüa. Ta lõi loomulikult mind kaa. ema kes oli vahepeal toibunud tuli ja lõi isale tooliga pähe. Muidugi mitte väga kõvasti, aga siiski. Ta kaotas teadvuse. Lohistasime ta emaga voodisse.
Kui ma oma tuppa läksin märkasin ma ei ma olen päris verine. Mul hakkas paha. Ma ei tea kas te teate mida tähendab see kui sa oled hoidnud nädal tagasi käes surevat armastust ja nüüd näha verd jälle endal.
Mul hakkas nii paha. Ma jooksin vetsu. Peale seda otsustasin düšši alla. Mu katkised kohad valutasid. Kui ma dušši alt ära tulin ja riidesse hakkasin panema tuli isa minu tuppa. Ma olin paljas. Ma panin ruttu räti ümber ja käskisin tal ära minna, kuid kulutult. Ta tuli minu juurde ja lükkas mu voodise pikkali. Siis võite ise ette kujutada. Ühesõnaga ta vägistas mind.
Ta läks mu toast ära. Ma ei suutnud nutmist lõpetada. See oli minu jaoks nii vastik. Mul oli tunne nagu ma oleks süüdi kõiges. Panin riidesse kartes et ta tuleb tagasi.
Ma läksin võtsin ema toast igaksjuhus relva. Siis jooksin ära. Jooksin lähedal olevale parki. Varsti tulin ma sealt ära ja läksin kõrval asuva kõrge korteri juurde. Läksinistusin servale. Mul ei olnud seda alla Hüppamis ideed, aga siis tuli mul idee. Ma tõusin püsti ja hüppasin.....
Kas tõesti lõppeb see siin ja praegu?
seda saate varsti teada
