Võtan taas Annika auto. lausun talle taas, et ei tea kuna tagasi selle toon. Ta on sellega nõus ja ma lähen esikusse. Panen selga tagi ja tõmban jalga saapad. Istun rooli taha, kuid võtan kätte telefoni. Valin Hope numbri. Telefon kutsub paar korda ja siis ta vastabki.
"Noo ma kuulan" alustab ta suhtliselt külmalt.
"Kus sa oled? Ma võtan su peale" ütlen ja käivitan auto.
"Võtad mu peale? Kuhu me lähme?"
"Ära päri nii palju. Lihtsalt ütle kus sa oled." ütlen ma veidi närviliselt.
"Oh... Kodus" kuulen ma ohet ja siis paneb Hope telefoni ära. Ma ukerdan parklast välja ja hakkan tema maja juurde sõitma. Seisan mitme valgusfoori taga, aga lõpuks jõuan kohale. Hope seisab värava juures ja ootab. Jään te otsa seisma ja ootan kuni ta sisse tuleb. Tal on seljas dressid. Ma pole teda ma ei tea mis ajast niimoodi näinud. Alati on ta kleidi või teksadega olnud. "Issand, need dressid teevad mu juu nii paksuks. RÕVE!!! Mina neid enam selga ei pane" vingub Hope toas mis on meile riiete vahetamiseks antud.
"Hakkad sõitma ka või kutsusid mu istuma?" küsib ta ja äratab mind mu mõttest. Noogutan ja käivitan taas auto, mille olin vahepeal seisma pannud. Sõidame peaaegu täielikus vaikuses. Hope ei suuda seda kannatada ja paneb raadio tööle. Ta ei leia ühtegi sobivat raadiot ja ta hakkab plaate vaatama. Üritan ikka silmanurgast jälgida neid plaate. "Smailers", "Terminaator", "Lorde", "Dorise lemmikud".... Ma lootsin et ta läheb sellest edasi ja võtab järgmise, aga ta pani selle peale. Ta teadis mis laulud seal on ja selleks ta selle panigi. See on plaat mille Frank tegi kunagi, kui me mõlemad käisime äkki 10. klassis. See plaat oli mul täiesti meelest läinud. Üldse oli mul viimasel ajal Frank suht meelest läinud. Hakkas esimene laul - "Everytime we touch" See tõi mulle pisarad silma. See oli kunagi tõesti olnud mu lemmikutest üks parimaid.
Ma pidasin ikka selle laulu vastu ja sõitsin edasi, aga kui hakkas järgmine laul ma enam ei suutnud. Ma pean auto kinni ja panen ka raadio kinni. Toetan pea roolile. Meie vahel on täielik vaikus. Hope sirvib plaate edasi ja valib sealt midagi muud....
""oota me ei saa seda juu siin teha" ütlen ma naerdes.
"Näed sa siin kedagi?" küsib Frank. Ma raputan pead. Ta suudleb mind edasi. Ma tunnen end kõige õnnelikuma inimesena sellel hetkel. See tundub kui unenägu. Ometi see ei ole nii. See siin on täielik reaalsus. Ta võtab mült jope seljast ja muidugi ka endalt.
Ärkan külma peale. Ajan ka Franki üles. Ta annab mulle ka enda jope peale, kuigi ma näen et tal on ka külm. Liigume pargist minu maja poole. Kuna on öö ei ole tänaval peaaegu kedagi. Minujuurde jõudnult lähme mullivanni, kus on väga mõnusalt soe. Tunneme end väga mõnusalt. Frank kaisutab mind ja suudleb tihetalt. See meeldib mulle, aga ma läheks pigem praegu pigem oma voodisse magama minna. Ma vihjan talle seda ja me otsustame magama minna.
Ärgates on mul 39 palavik ja Frank palub et ma koju jääksin, aga mina puiklen vastu ja tahan teda koju saata. Panen end soojalt riidesse ja ootan kuni Frank oma pannkoogi lõpetab. Ta tahab et ka mina sööks, aga loomulikult ma ei tee seda. Lõpuks asume teele. Kõigepealt lähme poodi, sest meil oli väike filmiõhtu plaanis. Kuna ma tunnen kuidas see vesi mis ma hommikul jõin tahab must välja tulla jooksen ma vetsu.
Ta seisab seal karu käes. Kallistan teda ja suundume edasi tema poole." Käib see Franki mõrva päev mu silmeeest läbi. Järgnev laul mis raadiost tuleb äratab mu mõttest. Ma kogun end natukene ja siis käivitan taas auto ja hakkan edasi sõitama. Tunnen iga natukese aja tagant Hope pilke endal. Juu ta kontrollib kas minuga on kõik ikka korras.
. "Jah, minuga on kõik korras" kostub mu suust äkki. Vaatan korra Hope'le otsa. Ta vaatab mind imestunud näoga.
Lõpuks oleme seal kuhu ma jõuda tahsin - Peipsi ääres. Ma tean siin ühte vana naist, kelle juures me kunagi ammu puhkamas käisime. Sõidan tema maja juurde. Hope vaatab mind veidi tüdinud näoga, kuid vaikib. Astun autost välja. Näen kuidas selle vanaproua abikaasa kaldal kala püüa. Lähen tema juurde. Ta ehmatab.
"Vabandust, ma ei tahtnud teid ehmatada, aga kas ma saaksin koos sõbrannaga siin üheks ööks tuba üürida?" küsin ma võibolla veidi kohatult.
"Tere. Ikka, aga te tundute kuidagi nii tuttav. Kas ma tunnen teid?" küsib hoopis vana mees vastu.
"Amm.... Ma käisin siin 10 aastat tagasi oma vanematega, aga rohkem ma siin käinud ei ole." ütlen ma veidi meenutades.
Mees noogutab. Ta jätab oma õnge kaldale ja kutsub muid edasi tuppa. Hope longib minu järel. Mees tutvustab meid oma abikaasale ja me saame toa. Annan neile 100€ kuigi nad ei küsinud nii alju, aga ma näen et neil ei lähe väga hästi.
"Kurat võtaks, miks sa mu siia tõid?" küsib Hope ärritunult.
"Rahune maha. See maja on koht kus ma tundsin end esimest korda täiesti õnnelikuna" Ütlen ma Hope'le ise voodile istudes.
"Miks sa ennast siis nii kuradima õnnelikult tundisid?" küsib Hope vihaselt või tegelikult mitte vihaselt vaid pigem tüdinult.
"HOPE, MIS KURAT SUL VIGA ON? MA VÕTSIN SU KAASA ET SA ARU SAAKSID AGA TUNDUB ET SA EI SAA MILLESTKI ARU!" karjun ma talle näkku. Ma tunnen peas põrgulikku valu, aga ma jooksen toast välja. Ma jooksen randa. Just sinna kuhu ma olen 10 aastat tagasi tahtnud. Ma avan oma nimekirja. Seal just see sama asi seisab. See on mu kolmas unistus.
"Vabandust, et ma seda lugesin, aga mis see on?" tuleb vanaproua minu juurde. Ma võpatan.
"Kust te teate et see minu oma on?... aa õigus nimi" vaatan ma maha.
"kulla laps tule räägi mulle oma mure. Hakkab kergem." ütleb vanaproua ja näitab tooli enda kõrval. Istun sinna ja hakkan rääkima: "Ma olen elanud üle poole oma elust vähiga ja nüüd see murrab mu."
"Räägi lähemalt" palun vanaproua.
"Kui ma viimati siin käisin olin ma 11 aastane. Ma olin siis just vähist üle saamas, aga kui me tagasi koju jõudsime sain taas teada, et see on tagasi. Nii käisin ma ravil ja sain sellest jagu, aga siis hakkas isa jooma ja nii on elu aina allamäge läinud." räägin ma, vahepeal suuri pause tehes. "Isa joomise tõttu visati meid korterist välja, kuid ema oli nii tugev ja kõis tööl. Nii me saime endale uue korteri ja lõpuks maja. Isa tavaliselt kodus ei olnud. Ma nautisin elu täiega. Ma oli n agu iga teinegi teismeline tüdruk - Käisin pidulel. Mul oli poiss. See poiss murdis mu elu juba mitu aastat tagasi."
Seal teen pikema pausi kus vanaproua küsib:
"Kas ta jätis sind maha?"
"Ei, ta tapeti otse mu käte vahel. Mul on temaga tütar või noh õigemini oli, sest nüüd kasvatav ma teda üksi. Ja nüüd tuli see neetud vähk ka veel tagasi. Ma ei näegi kuidas mu tütar suureks kasvab." Ma katan näo kätega ja hakkan nutma.
"Ja seda sa enam ei soovi?" küsib naine nimekirja silmas pidades. Raputan pead. Naine paneb selle lauale ja tõuseb püsti.
Mu juurde ilmub Hope. "Vabanda et ma enne niimoodi käitusin." ütleb ta ja istub minu juurde.
"Vabanda ka sina, et mina niimoodi käitusin." vabandan ka mina. Hope kallistab mind.
