Electra lugu

Laupäeval

Kell pool kümme lasti signaali. Nii kõvasti, et ikka kõik üles ärkaksid ja mikrofonist öeldi, et hommikusöök saab poole tunni pärast valmis. Kartsin üles tõusta, sest pea niikuinii valutab. Aga õnneks polnud väga hull. Vaatasin peeglist oma nägu: juuksed sassis ja meik laiali, sest öösel ei viitsinud maha võtta. Kammisin juuksed ja võtsin meigi maha. Selga valisin riideid mitu minutit aga lõpuks otsustasin panna suvise minikleidi ja selle alla jälle bikiinid, et pärast ei peaks vahetama tulema. Läksin vetsujärjekorda. 

"Oii! Mann! Sina ka siin! Ma ei märganud sind eile!"

 "Hommikust. Ma jõudsin alles siis kui te juba tantsiste. Ma ei saanud vahetust ära vahetada niiet jõudsin hiljem.

 "Mul nii hea meel sind siin näha, Mann" 

"Mul sind ka, kallis Electra."

Tuli Mannu kord vestu minna niiet jäin sinna viimaseks. Toetasin vastu seina ja vaatasin telefoni. Paar meili ja facebooki uuendust. Vaatasin oma galeriid, sest vahepeal oli mu telefon peo ajal lauapeal. Ja oldigi pilte tehtud. Umbes 100.  Otsustasin, panen need hiljem arvutisse ja siis vaatan. 

"Hommik" ütles keegi mu kõrval. Ma polnud märganudki, et keegi on sinna tulnud. Armsalt unine Chris. 

Naeratasin talle "Hommik sullegi. Pea valutab?"

"Ei, mitte väga. Võtisn juba rohtu." 

"Okei."

Mannu tuli välja ja ütles, et 10 minuti pärast peame lauas olema.

Hommikusöögiks oli pannkoogid. Tundsin Mirjamile kaasa. Sellisele rahva hulgale tegemine on ikka jube aga teama ütles, et see on ta igapäevatöö ja talle ju meeldib süüa teha. Eriti siis, kui teda kiidetakse. Kuna kõik olid veel suhtselt unised, siis eriti juttu ei ajatud. Aga Oliivia soovis küll teada, mis plaanis teha on. 

"Eee... otseselt midagi pole, aga on võimaik ujuda, päevitada, rattaga sõita, atvtega minna metsarajale, chillida niisama ja minna metsa, loodust nautima." 

ATV?? Metsarada?? Sinna ma pean saama! 

Mina, Mannu, Lauri, Oliivia, Marten ja  Stefan läksime metsarajale. Mannu nägu säras, sest Stefan tuli meiega. Muigasin. 

"Mida sa nii kavalalt muigad siin?'' küsis Mann. 

"Sind."

Igaüks sai oma sõiduki. Kiivrid peas, kuulasime Lauri nõuandeid. Tahtsin juba minna.

"Nii... Raja alguses on umbes 200m kiirendusala, kus tuleb mootor soojaks saada ja juhtimine ka. Siis tuleb kerge vigurrada, see umbes 300m. Siis  kurviline sõit metsa 500m. Enne takistusrada on võimalik tagasi minna maanteele ja siis majja tagasi. Vigurrada on 1kilomeeter pikk ja see on üsna raskel. Lõpus on 50m mäkketõus. Siis mäest alla kruusateele, mis viib randa ja siis rannast maja juurde. Selge?"

"Selge!" vastasime kui ühest suust.

Mina ja Mann hoidisme tahapoole, teised läksid ees, sest niikuinii koos sõita ei saa ja ma pole kaks aastat sõitnud seega võtsin alguses vaikselt. Kui sinnamaani jõudsin, kus sai tagasi minna, siis kihutasin sellest mööda. Nägin, et Oliivia sõitis tagasirajal. Kuid mina ja Mann sõistime edasi. Tuli raja raskem osa. Mann oli minust  ikka väga kaugele jõudnud. Ta oli juba rannas, kui mina alles mäest üles sain. Tipus seisis ATV. Peatasin sõiduki, ja läksin uurima, miks see seisab. Chris seisis eemal ja vaatas vaadet. Läksin ta kõrvale. ''Ma pole pikka aega kuhugi maale saanud. Linn on juba ära tüüdanud. Ootasin siiatulekut kaua,'' rääkis  ta. 

"Mhmh..." vastasin ja vaatasime koos.

"Peaks nüüd vist hakakma tagasi minema. Võibolla hakkavad muretsema," arvasin ja läksime ATVde peale. Kruusateel tegime võidu randa. Mina võidsin. Mul oli hea meel kuigi arvasin, et ta lasi mul võita. Sõidsime veidi veepiiril. Nii super oli. Mulle meenus, et bikiinid on all ja merevesi tundus soe. Parkisin masina eemale. 

"Mis teed? Kütus sai otsa?" uuris Chris kuid juba jooksin vette. Ei hakanud kleiti seljas võtma, sest see oli niikui nii must ja niiske. 

''Haaahaaaa!'' naeris Chris ja tuli mulle järgi.

Appi kui romantiline see oli. Sellest sai kindlasti mu suve kõige ilusam osa. Solberdasime ja pristsime vees üksteist pikalt.

Tundisn kuidas pulss tõisis kui ta mulle otsa vaatas oma tumepruunide silmadega ja lähenes mulle. Võtsime üksteiselt ümbert kinni...Ja siis... ja siis... siis me suudlesime. See oli hea ja ma ei tahtnud, et see hetk läbi saaks... 

Aga sai. Chris kuulis kuidas ta telefon heliseb. 

"Nad otsivad meid," arvas Marten ja läksime ATVde juurde. 

"Jaaa! Meiega on kõik korras. Me lihtsalt puhaksime veidi. Nüüd hakkame tagasi tulema," rääkis ta telefonis ilmselt Lauriga. Väänaisn  juustest vett välja ja panin kiivri pähe ning hakkasime tagasi sõitma.

Panime ATVd garaaži ja läksime lõunat sööma. Lauas vaatas Chris mind teistsuguse pilguga. Tekkisid veidrad mõtted, kas olin hea, või liiga pealetükkiv? Väike paanika. Aga sõin supi rahulikult lõpuni. Kui oma nõud kööki viisin tuli Mann mu juurde:"Nooooh räägi. Kus te nii kaua olite?" küsis veidra häälega. 

"Kuule, ega kõik profisõitjad pole! Meil läks lihtsalt kauem ja otsustasime korra ujumas käia!" ei tahtnud ma kõike välja rääkida. 

"Ma nägin ju küll kuidas ta sind vaatas, juba eile. Teie vahel on sädee!" Justkui naeraks mu üle. 

"Ei ole! Issand jumal!" proovisin normaalseks jääda aga siis meenus, "aga ma tean küll kelle vahel säde on!" vaatasin Mannule uhkelt otsa.

"Mida?!" imestas ta. Naresin ja läksin kleiti kuivama panema. Võtsin rätiku ja läksin Mirjami, Oliivia ja Mannu juurde päikest võtma. Meie neljane punt. Juba väiksest peale. Meie Mannuga kõige lähedasemad. 

"Hei!" ütlesin neile ja panin rätiku nende keskele. 

"Räägi nüüd! Me juba nii põnevlil. Mann rääkis, et te käisite ujumas," kiheles Oliivia. 

"Jesus, mul ju pole midagi rääkida. Sõidsime koos ja siis tekis mõtte vette minna," rääkisn veel seda sama juttu. 

"Ja siis? Mis edasi sai?" uuuris Mirjam. 

"M u l    p o l e    m i d a g i    r ä ä k i d a! Saage aru juba! Suured inimesed!" lootsin, et nad lõpetavad. 

"Nende vahel toimub midagi," sosistas Oliivia ja teised tüdrukud nõustusid, kes veel seal olid. Ohh god miks? Keerasin end sellili. Niivõrd lühikese ajaga ei saa midagi tekkida. See suudlus lihtsalt juhtus.

Võtsime umbes neljani päikest ja siis läks Mirjam jälle kööki. Ta kutsus 3 meest kokku, kes pidid liha grillima hakkama. Kujutasin ette kui palju seda on. Läksin riideid vahetama. Astusin trepist üles ja kuulsin, et keegi tuleb mu järgi. Ma ei pööranud sellele tähele panu, sest siin oli palju inimesi. Aga kui ma oma toa ust hakkasin sulgema, pani Chris oma jala vahele ja tuli tuppa. 

Vaatasin teda üllatunud näoga. Vaikisime. 

"Kas sul on keegi?" küsis Chris vaikse ja pehme häälega. 

"Eip," vastasin. 

Ta naeratas ja võttis mult ümbert kinni.  Ma sulasin ta kätevahel. Suudlesime. Mitte pikalt, sest tahtsin riideid vahetada. Panin ukse lukku ja hakkasin rõõmsalt ringi kargama. Olin jälle nii õnnelik. Selga panin lühikesed heledad teksad ja valge topi. Prillid ette ja telo tasku. Väljajõudes kutid juba libistasid õlut ja mulle anti kätte klaaspudelis siider. Tänasin ja läksin vaatama kus minu sõbrad on. Sõime šašlõkki. See oli nii  hea: pehme ja maitsev. Kõrvale võtsin salatit. Nämmaaa! Pidu kestis taas  seini, kuni uuesti valgeks läks.