Electra lugu

Teisipäeval...

Kell pool kümme  ajasin ennast sundides voodist välja. Pesin hambad ja panin selga musta maxiseeliku ja helesinise topi, panin külmutatud saiakesed ahju ja panin kohvimasina käima. Kiirelt panin veel lohakil olnud asjad oma kohtadele ja juba kuulsin telefoni helisemas.

"Jah," vastasin kõnele.

"Hommik! Kuule, oled juba üleval? Ma olen viie minuti pärast sinu juures!"

Sisimas lootsin, et ta helisatab ja ütleb, et ta ei saa tulla... "Jah olen. Okei,"   Ja läksin akanast vaatama, et kas leiab õige koha. Ta leidis. Kahjuks. Ja kahjuks juhtus see, mida enim kartsin...

Ta marrssis sisse ja viskas oma jope minu ette maha, arvates, et ma selle nagisse panen. Aga ma ei pannud. "Siin sa siis eladki. Normaalne. Aga mitte nii ilus, kui minu isa ostetud." Ta on 22 ja ikka veel elab isa kulul?

"Jah, mulle meeldib siin," ja juba ta liikus trepist üles, et teisi tube vaadata. Magamistoa ja vannitoa kohta ei öelnud ta midagi, aga kui teise tuppa läks, mis oli sisuliselt tühi, ütles ta: "Noo... sa valmistud juba lapseks või? Või oled juba sedapsi? Poiss jah? Sellest siis sinine seinavärv?"

"Ma ei ole rase ega kavatsegi veel last saada!" ärritusin, "ja kellest ma peagsin siis rase olema?"

"Noo nii mõtetu naine oledki? Püsisuhe ei ole siis sinu teema?"

Proovisin teemat vahetada:"Kohvi tahad?"

"Arvasin juba, et siin majas midagi sellist ei pakutagi. Jah tahan küll," Ja liikusime alla tagasi. Ta istus diivanile ja hakkas siis enda elu kiitlema:"Sa peagsid nägema mu igapäevaelu!"

''Noh, kus sa siis töötad ja elad?''

"Mis töö? Ma ei käi tööl!"

"Elad ikka veel isa kulull?"

"Ma õpin veel ja ei saa tööl käia. Ja mis isa kulul? Isa toetab mind, et ma saaks rahulikult kooli lõpetada...aa... ja ma elan Tartus."

"Ja missugune siis su elu on, et ma peaksin seda niiväga teadma?"

"Mis sul sellest?"

Õhh... lollakas!  Valasin endale kohvi ja närisin saia, et midagi halba ei ütleks. Kuid siis meenus üheksanda klassi lõpp:"Kuule... ma ei teagi, kas sa siis said inglismaal kolledži ka lõpetatud?"

Diana näoilme muutus. Muidu rahulolav nägu muutus endasse tõmbunuks aga siis minut hiljem, kui küsimust  kordasin siis ütles uhke häälega: "Ei, sest sealne õppekava ei sobinud minu teadmistega. Noh. Saad aru... igal pool on see erinev ja meil ei õpetatud neid asju, mis seal oleks vaja. Ja siis ma läksin mingisse... ma ei mäleta mis selle nimi oli, nn kutsekooli kus õppisin kunsti. Tead, sealsed õpetajad olid palju paremad kui meie kooli õpetajad."

Ma naersin mõttes, sest siiamaaini on silme ees kuidas ta kekutas, et läheb välismaale õppima. Sain aru, et see läks tal metsa, sest et ta vihkab kunsti, ta ei taju sellest midagi.

!Aga Electra, mis sa siis oled korda saatnud? Eestis passinud ja endaarust hull äge treener olnud?"

"Ei, ma ei ole Eestis passinud. Ei. Ma olin aasta aega USAs, õppisin ja tegin tööd. Enamasti asendustreenerina. Gümnaasiumi lõpetasin ennem Eestis ilusti ära ja siis läksin. Tagasitulles ostsin selle korteri ja hakksin Eestis treeneri tööd tegema ja ma olen oma eluga väga rahul. Mõte on veel kuskil õppida. Näiteks tahaksin saada veel stsenaristiks või midagi muud sellist."

"Treener siis jah. Sellega  ju ei teeni midagi... mõtetu..."

"Miks sa seda arvad?" 

"Mu isa rääkis, et sellega ei teeni," oli ta uhke.