Electra lugu

Teisipäeval...

Ärkasin juba kella üheksa paiku. Ilm paistis taaskord suvine. Keetsin kohvi ja läksin arvutiga rõdule. Kuna ma polnud mitu päeva netis käinud, siis oli palju vaadata ja nii paljudele kirjadele oli vaja vastata. Chris ka teatas vahepeal, et üks treener oli jala murdnud ja ta peab kolmele grupile trenni andma, ja mina homme. Pealelõunaks sain enam-vähem asjad korda. Sõin rahulikult kui mulle tuli sõnum kus oli kirjas, et minu pakk on kohale jõudnud. *Mis pakk? Kas mu kolm kuud tagasi tellitud telefoni ümbris on kohal? Arvasin, et see tuleb lihtsalt postkasti...*

Mis siis ikka, panin riidesse ning astusin autosse, et sõita postkontorisse. Seal oli pikk järjekord, umbes 15 inimest oli enne mind ja teine järjekord oli veel pikem. Kui lõpuks minu kord kätte jõudis, pobises teenindaja mõttes, et see on see suur pakk. Ehmusin korralikult. Kui teenindaja tagasi tuli küsis ta: "Kas te olete autoga?"

"Jah."

"Väga hea. Tulge palun minuga kaasa." Kiire sammuga teenindaja liikus mööda pikki koridore.

"Nii, minge siit uksest välja, ja sõitke autoga siia tagasi. Jooksin auto juurde ning sõitsin sinna tagasi. Ega vist ise poleks osanud sinna sõita.

"Mida teha, kui tegemist on eksitusega? No kui näiteks see asi pole mulle vaid hoopis kellelegi teisele või lihtsalt tahaks tagastada?"

"Te peate kõik paberid alles hoidma ja paki korralikuna hoidma. Aga nii suurte pakkide puhul või siis kalli, kontrollitakse seda ranget."

Olin hämmingus. Kohe tõsiselt. Pidin täitma mõned paberid ja siis tõsteti pakk autosse. Käisin korra toidupoes ja kohe koju. *Kuidas ma selle tuppa viin?* Sõitsin autoga ukse ette ja tassisin seda oma korterisse. Ma ei jaksanud enam oodata ja läksin kohe paki kallale. Pusisin seda aga kui selle lahti sain jäi mul suu lahti:  kaks suurt kõlarit! Leidsin ka kirja pakist inglise keelne aga tõlgitult on see nii:

 Tere kallis Electra

Loodan, et sul on siiamaani kõik hästi läinud ja minu üllatus meeldib sulle. Ma tean, et sa ei taha, et ma sulle kingitusi teeks aga sa ju tead, sa oled mu südames siiani. Ma ei saa ilma sinule mõtlemata olla! Ma ei eelda, et sa siia tagasi tuleks aga mulle on oluline, et sinuga oleks kõik korras. Ja kõige paremini saan sind aidata materiaalselt.                                                                                Tead, ma kohtusin ühe väga vahva naisega. Ta on üksikema, tal on kahekümneaastane  tütar. Me oleme käinud väljas, ka kolmekesi ja seda juba pool aastat. Ma tunnen, et olen sügavalt armunud. Ma olen talle sinust rääkidud ja ta mõistab mind, sest sina ju hoidsid mind eemale hullemast ja andsid tagasi elumõtte ja motivatsiooni. Kui me abiellume, siis kutsume sind ka kindlasti aga võid ka varem külla tulla. 

Neid kõlareid soovitas mu vend ja kiitis neid taevani. Loodan, et need leiavad kasutust kui tantsid ja trenni teed!

Päikest!

*Oeh... See Paul juba ei lõpeta! Auto ma juba sain! Nüüd need kõlarid...* Ma arvasin, et ta rohkem kinke ei tee aga ega ma ära ka ei saa öelda, sest ta korraldab sellest probleemi. Paul on juba 46 aastane. Ma kohtasin teda, USA's ühes paaris, kus end silmini täis jõi ja ma teda taksoga koju saatsin. Kahju hakkas. No ja siis seal suures häärberis ma toimetasin temaga, sest ta oli just lahutanud oma naisest ja firmas läks halvasti ja veel sada muret, ja siis ma teda aitasin teda jalule. Nüüd ta siis tänab mind kingituste ja "üllatus ülekannetega". Raha ma olen kõik alles hoidnud. Tahan kindlasti tema pulma minna, kui tal selle naisega hästi läheb. 

Kõlarid panin tühja tuppa seisma hetkel. Pidin mõtlema, kus neid kasutada. Kortermajas ei oleks neil eriti mõtet, sest need on nii head, et neile on eraldi ruumi vaja. Tegin süüa, vaatasin  telekat ja mõtlesin, mida homses trennis õpilastega teha. Enne magamaminekut käisin korra jooksmas.