Electra lugu

Esmaspäeval...

Äkasin telefoni helisemise peale. *Miks ma endale äratuse olen pannud* oli minu esmane reaktsioon, kuid kui taipasin, et see pole äratus, krabasin telefoni ja võtsin lõpuks vastu: "Jaa! Mh...Electra kuuleb. Kes räägib?"

"Marten."

"Kes?" ma olin ikka väga unine, "aaa! tsau!"

"Magasid?"

"Mhmhm. Miks helistad?"

"No mai tea... äkki saaks kokku? Räägiks?"

"Võib vast küll ja?"

"võib ikka vää?"

"VÕIB KÜLL JAH!"

"Rahu! Aga ma siis tulen sulle varsti järgi?"

"Jap, tsau!" 

Ringutasin. Uni ei tahtnud ära minna. Lõpuks lohistasin ennast siiski duši alla. *Põrrrr...* kui külm vesi kraanist tuli. Õnneks see aitas ja olin kohe palju erksam. Hiljem panin pesu selga ja hakkasin mõtlema, mida selga panna. Valituks said mustad kitsad teksased ja topp. Juuksed sirgendasin ja kerge meik. Kiiresti jõudsin ka koristada. Ja juba käiski uksekell.

"Hei! Vau! Sa näed hea välja, Electra!"

"Tänan. Mis me siis teeme?"

"Mis sa arvad, kui läheks piljardit mängima?"

"Piljrdit?? Seda ma pole ammu mänginud."

"No vot! Siis lähme!"

"Oota, ma võtan koti ja jaki."

Istusin tema autosse ja hakkasime sõitma. Ma polnud selles kohas varem käinud. Aga meil oli siiski väga lõbus ja hea. Tundsin, kuidas telefon taskus korra värises. Vaatasin ja nägin, et Oliivia oli sõnumi saatnud:"Laupäevane pidu oli väga äge, ootan sind reedel ka sinna. tuled? Aga seda ka, et me peame mõnipäev kokku saama, pean suga rääkima!!!! Helista!" Ehmusin aga ei näidanud seda välja. 

Peale mängu käisime söömas. Järsku helises Martenil telefon ja ta PIDI ära minema:"Anna andeks! Ma viin su ära."

"Ei, ei ole vaja. Ma lähen vaatan veidi ringi või tellin takso." vastasin pettunud häälega.

 Ta suudles mind laubale ja läks. Ma tellisin takso ja läksin välja. Takso tuli ja ütlesin oma aadressi ning hakkasime sõitma.

"Päris hull avarii on siin toimunud." ütles taksojuht kui me värskest avaiipaigast mööda sõitsime.

Mu süda pidi seisma jääma ja päris tõsiselt kohe! Sattusin paanikasse!

"Pidage auto kohe kinni!"

"Ma, ma ei saa ju nii!" kokkutas juht. Viskasin talle 20eurose ja jooksin autost välja.

Aa, et mida ma siis nägin. Ma nägin Mannu autot, mis oli teelt välja sõinud ja kaks ringi teinud ja kummuli pidama jäänud.  Ma olin näost valge ja pulss oli kõrge. Jooksin kummuli jäänud auto juurde ja nägin... nägin kuidas ta seal oli: teadvusetu, üleni verine ja pea oli vastu rooli.

 "Preili! Tulge sealt ära! Ärge segage profsionaalide tööd!" karjuti mulle.

Mind tõmmati tema juurest eemale. Olin täielikus hüsteerias. Karjusin. Äkistselt hakkas mul halb ja ma varisesin kokku. 

Proovisin silmi avada. Pea käis ringi. Ruum oli hämar, teises ruumi nurgas põles väike lamp. *Miks kurat ma haiglas olen?* ei saanud ma aru. Minu küljes olid tilkuti. Veidi rirgi vaadates, nägin, et palatis on veel televiisor ja õnneks oli pult minu kõrval. Otsustasin selle käima panna.  Telekas oli ETV peal ja sealt tulid üheksased uudised.

"Täna toimus Tallinnas Pirita teel raske liikusõnnetus, kus sai noor, 20 aastane, Marie, raskelt viga. Arstide sõnul on tema seisund stabiilne aga raske. Miks liiklusõnnetus toimus, seda uurib välja politsei. Pealtnägitatel palutakse ühendust võtta politseiga. Nüüd liigume aga välismaale..."

Hakkasin paaniliselt nutma, kuniks jäin magama...