Electra lugu

Reedel...

*Aiii* Kael oli kange. *Okei, täna peaks siit küll nüüd välja saama!* Tõusin püsti ja hakkasin loivama. Vahepeal noppisin mustikaid. Nohu oli ja köha tekkis. Koguaeg vaatasin ringi ega vaadanud kuhu astun. See pärast koperdasin ja kukkusin palju. Kõige kehvem kukkumine oli siis, kui ojja lendasin- astusin ja astusin kui järsku kukkusin ja alla vette lendasin. Õnneks oli oja või tegelikult juba jõgi sügav. AGA! Aga see jõgi tuletas mulle meelde, et see peab kuhugi suubuma ja ilmselgelt merre JA sealt oleks juba palju lihtsam kuhugile välja jõuda. Ronisin veest välja ja hakkasin mööda jõeäärt liikuma...

------

Olin juba lootsust kaotamas. *No kui pikk saab üks Eesti jõgi või oja olla!!!* Olin nüüd kohe tõsiselt nõrk! Jõu raasud hakkasid otsa saama. Pisarad tekkisid silma. Aga puhkama ei hakanud. *Aiii!* karjusin kui pea vastu raudaeda ära lõin. Kompisin seda raudaeda, nagu näeksin seda esimest korda ja hakkasin jooksma mõõda aiaäärt. Eemalt hakkas paistma maja. Joostes hakkas paha, kohutavalt paha aga nähes, et ühest toas põleb ere tuli, püüdsin vastu pidada ja endast kuidagi märku anda. Lõpuks jõudsin sissepääsuni. Väravad olid kinni ja ühtegi kella ei paistnud. *Kurat oi pe**se! oioioioi nüüd läheb pilt tasku* Kummardasin viimast kord, haarasin kivi ja viskasin. Viimane mis kuulsin oli tugev klirin...

-------

Ärkan vaikselt. Keeran teise külje ja pikutan edasi. Varsti avan silmad ja karjun suuuuurest ehmatusest. Mmminnuu... minu kõrval on Marten. Talle on nuga südamesse löödud. Tundub, et ta pole seal veel väga kaua olnud. Tõusen kähku paanikas voodist. Mu käed on verised, kaasa arvatud ka jalad, näol on vereplekk. Otsin toast väljapääsu. *Uks! Pekki, kinni!* Võtan Martinist noa välja ja proovin sellega ust lahti muukida. Sain hakkama, noa viskasin maha.

Liigun mööda koridori edasi. Maas on veretilgad. Keset põrandat on kellegi käsi. Vaatan ühest uksest sisse. Jäin tardunult seisma. "Stefan!!!" Ta ei vastanud, sest ta oli ennast ülespoonud. Maas on kiri, millele on kirjutatud neli sõna:"Hüvasti, läksin tema juurde..."

Täielik paanika! Jooksen koridori tagasi. Käsi on ikka veel maas. Edasi liikudes leian ka jalad, teise käe, pea, trepist alla liikudes leian pea ja seedeelundid. Proovin neile mitte tähelepanu pöörata. Elutoa diivanil on Lauri, Mirjam, Oliivia... Surnud. Katsun kõiki uksi- kuskilt peab ju välja saama! Igast ruumist leian laiba või keha osa või lihtsalt palju palju verd.

Vajutasin viimast ukselinki. Värske õhk puhus näkku ja jooksin paljajalu välja. *Elusad inimesed!!!* Nad seisid aianurgas, mustas riietuses. *Mis nad matavad kedagi, või???* Jooksen lähemale. Nad ei tee minust välja. *Kes seal kirstus on?* Kõndisin lähemale. Kirst oli veel lahti. *MAANNNNNNN!!!!!* Ta lebas seal liikumatult.

"Mann! Ära jama, noh!!! Ärka üles! Aita mind siit välja!!!"

Ta ei vastanud. Jooksin minema, lootes leida aiaväravat ja siis siit põgeneda. Kuid sellel hoovil polnud väravaid. Üle aia poleks ka saanud põgeneda, sest kui seda puudutasin, sain närtsu ja iga korraga muutus see tugevamaks. Jooksen maja poole. Bassein ja päevitustoolid. Basseini vesi on punane, ilmselt ikka verest, seal hulbivad sees minu klassikaaslased, kellel on südamesse või pähe tulistatud. Lamamistoolidel on mu pereliikmed. Pisarad tekkisid silma, kui ema nägin.

*Kas seda kõike tegin mina!? Mina, kes ma haiglast põgenesin! Mina, kes panin inimesed muretsema. Mina, kes ei tahtnud haiglassse jääda ja ravi saada!!! Kui ma oleksin sinna jäänud, poleks midagi sellist juhtunud!*

Lähen majja sisse tagasi, trepist üles. Mulle tuleb vastu mees, tal on käes süstal! Ilmselt tahab ta mind uimastada ja ära vägistada!!! Proovin tema eest ära joosta. Tupik! Lähen kõige tagumisse nurka, mees tuli järgi. Karjun. Mida lähemale ta tuleb, seda kõvemini karjun. Ta võtab must kinni ja surub tugevalt vastu seina.