Electra lugu

Neljapäeval...

Avasin aeglaselt silmad. Toas oli väga valge. Olin diivanil üksinda, tekk peal.

"Marten!" hüüdsin teda aga ta ei vastanud. Vaatasin telefonist kella: 10.49 ja mulle oli Marten sõnumi saatnud, et ta pidi sõbrale appi minema ja ta on õhtuni ära, lubas hiljem helistada. *Mis siis ikka.Eks tuleb siis sööma minna.* Marteni kapist ei leidnud ma midagi head. Võib-olla siis tahtsin rohkem välja sööma minna kellegagi, kellega saaksin rääkida oma õhtust.

*Mannu! Oh! Talle helistan!*  Kutsus pikalt. Olin juba lootust kaotamas, kui ta vastas:"Jaaaa!" "Lõpuks! Mis teed? Magasid?" "JAH! Aga pole midagi. Ma Stefani juures, üksinda. Ta läks mingile sõbrale appi. Kuule, läheks sööma?" "Fine! Ma tahtsin seda sult ise küsida. Aga kuhu?" "Eeee... Mingi uus restoran avati südalinnas. Ma ei tea, kas sa oled sellest kuulnud aga see on väga privaatne koht." "Okei, lähme sinna." Küsisin, kus see on ja läksin ennast sättima. Hea, et arvestasin sellega, et võin ööseks jääda. Mul olid kaasas puhtad riided ja kosmeetika. Kahekümne minutiga sain valmis.

    "Tsau!" "Hommik. Mis võtame?" küsisin, kui lauda istusime. Koht oli meil väga hea- akna all ja meie lähedal ei istunud mitte kedagi. See asus ühe ärimaja viimasel korrusel ja vaade oli imeilus. "Tallinn on ikka ilus!" "Mhmhm." "Mitme käigulise teeme?" "Mul on kõht väga-väga tühi. Kuidas sul?" "Sama siin! Aga siis eelrog, pearoog ja magustoit?" "Jah." Mann kutsus kelneri ja teatasime, mida tahame.     "No kuidas läheb? Mis tegid Marteni juures?" "Oeh... Ma alustan siis algusest: Ta kutsus peale mu trenni endale külla. Ma polnudki varem tema juures käinud ja tal oli päris lahe korter. Ta oli teinud hulgaliselt snäkke ja oli head juua. Vaatasime kokku 4 filmi aga viimase ajal jäime magama. Koos. Diivanil. Üksteise kaisus. Nii hea oli! Ega me väga filmi ei vaadanudki khmkhm. Ega jah. Väga romantiliselt möödus meie õhtu... Kui vähegi saaks, keeraks aega tagasi. Ma olin temaga nii õnnelik. Appi! Ma ei tea mis minust nii saab!" "Vaeseke! Haha! Sa oled ennast korralikult sisse mässinud!" "Noojahh... Aga räägi endast ka!" "No meie veetsime eile aega Stefani vanemate majas, mis on linnast väljas. Vanemaid tal kodus polnud. Maja oli veidi vana, aga see oli nii hubane. Selline kodune tunne tekkis kohe, kui sisse astusin. Ja appi! Sellel majal on katusel rõdu, kust on imeline päikeseloojang ja üldse hea vaade. Sinna pidi mõõda katust ronima. See oli nii kihvt! Jõime veini, meil olid snäkid... Oh... see oli nii ilus ja perfektne!" 

Ja niiviisi oma suhetest. Meil oli väga lõbus. Jalutasime peale söömist vanalinnas rahulikult. Nautisime ilusat ilma täiel rinnal ja plaanisime isegi randa minna. Kuid see jäi katki, sest kui me kõndisime, halba aimamata, meid mõlemaid arreteeriti. Päris julmalt. Nad ei lasknud meil midagi küsida ja nad ei selgitanud midagi. Meid pandi eraldi autodesse. Päris jube oli. Sisendasin endale, et mina pole midagi teinud ja neil pole mingit põhjust tegelikult mind areteerida. Mann seevastu oli endast väljas. Ta oli terve tee karjunud ja selgitust nõudnud. Meid koheldi nagu sarimõrvareid. See oli meie jaoks päris karm. Meie asjad konfiskeeriti. Olime eraldi kongides. Me pidime olema seal terve öö, sest uurijatel oli palju tööd, sest niipalju, kui ma ühe valvuri käest sain uurida öeldi, et kõik kes seal jahil olid ja muud kahtlusalused toodi siia. Carl oli Eesti suurim narkootikumide siisetooja.