Electra lugu

Kolmapäeval...

Rahustid või umaistid, ma ei tea, mis nad mulle andsid, mõjusid hästi ja ma magasin rahulikult pea 12 tundi. Palavik oli ka langenud. Lootsin isegi, et nad kirjutavad mulle mingid rohud välja ja saan õhtul koju. Suhteliselt kohe, kui olin ärganud tuli arst:"Tere hommikust! Kuidas magasite?"

"Tere, üle pika aja väga hästi. Millal ma koju saan?"

"Niipea, kui palavik on ära läinud, siis lähete psühhiaatria vastuvõtule."

Ma ei tahtnud minna sinna. Arst küsis veel mingeid küsimusi ja kui hakkas ära minema siis uurisin Mannu kohta aga ta ütles, et stabiilne.

"Ma tean küll, et ta koomas on!"

Arst lahkus. Ma proovisin hommikusöögi kõrvale antud juustusaia süüa aga see ei läinud alla. 

Miski sundis mind tõusma. Ma EI suutnud seal lamada. Tõmbasin endalt tilguti välja ja vahetasin riided. Juuksed kinni ja hakkasin paljajalu lifti otsima. *Huvitav, mis osakonnas Mannu on? Kurat! Per**e! Ma pean teda nägema!* Lifti juures oli majaplaan. Lasteosakond, sünnitus... Ah, lähen küsin äkki teab mõni administraator kuskil.

Ja teadiski. Vanem mossis ilmega naine seletas, et ma mingu kuskilt nurgatagant trepist üles, siis paremale või vasakule ja siis uuesti lifi... ah mul ei jäänud hästi meelde. Siiski tänasin teda ja hakkasin minema. Keegi ei kahtlustanud mind. Tõmbasin sinised kilesussid jalga, siis pole aru saada, et olen paljajalu. *Kurat, ma olen vist eksinud!*

Hakkasin kartma. Külmavärinad tekkisid. Pöörasin vasakule ja kohe tagasi. Nägin kuidas Stefan ühest palatist välja tuli. Ootasin, kuni ta kohvikusse sisse läks, siis läksin ise sinna, kust ta välja tuli. Ja seal Mann pikutaski.

Hingamismask ees ja palju juhtmeid küljes. Vaatasin teda pikalt. Kuulsin, kudas keegi tuleb. Piilusin uksevahelt välja. Napikas! Peaagu oleks üks arst mind näinud. Nüüd! Jooksin palatist välja nurgataha. Mingi ajapärast jõudsin imekombel oma palatisse tagasi. *Huvitav, keegi ei kahtlustanud mind ja keegi polnud mind otsinud...*

Siis mulle laksatas, et ma võin ju siis siit niisama ka ära minna? Mõeldud-tehtud! Leidsin endale jalatsid ja võtsin kõik oma asjad kaasa. Voodisse jätsin teki nii, nagu keegi magaks ja teleka jätsin käima. Juuksed panin korralikult kinni. JA MA JALUTASINGI SEALT VÄLJA, NAGU TERVE INIMENE, NAGU KÜLASTAJA!!! 

*Hhmm... kuidas koju minna? Taksot ootama jäädes,  võib mind keegi näha...* Hakkasin lihtalt minema. *OH!! Bussipeatus! Ja rahvas ootamas! Bingo!* Buss tuli peatselt ja ostsin pileti. Buss viis mind rongijaama juurde ja sealt sain edasi koju sõita.

Mu auto seisis ilusti majaees. Mulle siiski jõudis kohale, et kui mind otsima hakatakse, tullakse siia. Võtsin auto ja läksin Marteni poole. Ma tundsin ennast nii hästi! Ennem veel vahetasin riided, sest ilm oli kuidagi jahedavõitu. Autos panin muusika kõvasti käima. Autosahtlist leidsin Marteni korteri võtmed.  Kohalejõudes jooksin rõõmsalt üles, avasin vaikselt ukse ja astusin sisse. Kuulsin, et Marten on kodus aga mitte üksi, kuskilt tulid veidrad hääled. Vaatasin kööki, elutuppa ja siis magamistuppa.

"Marten?" küsisin pisarad silmis.

"Electra! Mida sa siin teed? Kas sa haiglas ei peaks olema?" Võõras naine voodis tõmbas endale teki peale.

"Mis vahet seal enam on?" Puhkesin nutma ja jooksin sealt välja. Marten pani kiirelt riidesse ja jooksis mulle järele. Hakkasin juba parklast välja sõitma, kui ta autoukse lahti tegi.

"Oota! Me peame rääkima!" Ta istus autosse!

"Käi minema! Ma ei taha sind kunagi näha!"

"Palun, palun räägime!"

"No okei siis!" ja lülitasin auto mootori välja.

"Mitte siin... Lähme, sõidame."

Sõidsime piklat vaikides. Jõudsime maanteele.

"Sõida siit sisse." käskis Marten.

*Lõpuks sai ta ka suu lahti!* Keerasin metsateele sisse ja parkisin auto mõnesaja meetri pärast teeääde. Võtsin süüte välja ja astusime välja.

"No mis sul siis öelda on?"

"See polnud nii.."

"Kuidas siis? Ah?"

"Ma igatsesin sind nii väga ja siis ta tuli. Ma ei suutnud vastu panna..."

"Ma ei usu sind!"

"Selles oled sa küll ise süüdi!"

"Ma saan aru küll, miks sul minuga koos olles "kiire" hakkas. Ma ei andesta kunagi neile, kes mind petavad!"

"MA EI PETNUD SIND!"

"AAAA.. ET SA PETSID TEDA MINUGA!?!?" Marten läks närvi ja tuli mulle kallale. Rabelesin temast lahti ja püüdsin autosse minna, kuid see ei õnnestunud. Hakkasin jooksma. Sellel hetkel olin oma elule nii tänulik. Tantsijana oli mul hea võhm ja jooksin temast kiiremini. Hingeldasin. Olin siiski nõrk, kuid hirm ja paanika panid mind edasi jooksma...

Toetasin vastu puud ja vajusin maha. Marten oli juba ammu kadunud. Peos olid mul mu autovõtmed. Pistsin need jakitaskusse ja tõmbasin luku kinni. Puhkasin veidi ja hakkasin oma autot otsima. Tundsin kuidas palavik tõuseb. Olin nõrkumas kuid ei andnud alla. Ma ei tahtnud mingi hinna eest siia ööseks jääda...

Juba hakkas hämaraks minema. Korjasin mingeid marju aga need olid pisikesed ja neid oli vähe. Hakkasin karjuma. Poovisin telefoniga oma asukohta leida aga aku oli tühjenemas. Mul ei jäänud muud üle, kui maha istuda ja veel puhata. Silmad vajusid kinni ja siis jäin metsa magama...