Sattusime paanikasse. Thomas oli alguses politseisse helistamise vastu kuid pidime helistama, sest inimene on kadunud keset merd. Pääste jõudis esimesena kohale koos politseiga. Koheselt hakati Carli otsima, ülejäänud pidid teise paadiga kaldale sõitma. Thomas oli närviline. Politsei otsustas, et ta vaatab alguses meie telkimisplatsi üle ja kui sellega korras, võime asjad pakkida aga lahkuda võime, siis kui luba on antud. Taevas muutus pilvisemaks ja nukramaks. Pakkisime oma asjad ning lootsime, et vähemalt sadama ei hakka. Kaks politseinikku valvasid meid. "Kas mingeid uudiseid on?" uuris Oliivia.
"Ei. Aga ma arvan, et te võite ehk varsti minna aga peate täna veel ütlusi andma. Siit uurijate auto tulebki."
"Nii... nüüd on nii: te sõidate Tallinna jaoskonda. Valvega. Selge?"
Sõitsime kolme patrullautoga Tallinna. Kui Tallinna jõudsime, öeldi meile, et Carl on surnud, kas uppus või üledoos, ei tea veel... Kõiki küsitleti järgemööda. See oli mul teine kord vastata.
Esimene kord oli kui olin 16 ja keegi kutsus politsei ja jäime alkoholiga vahele. Aga see ei ole inimese surma kõrval midagi.
"Istuge. Nii... kuidas te tundsite Carl Stenenbergi?"
"Mina tutvusin temaga reedel. Esimest korda."
"Ah nii. Rääkige tänasest päevast."
"Ärkasime, sõime, siis kutsus Oliivia meid jahile, läksime läbi metsa sadamasse ja siis..."
"Miks just läbi metsa?"
"Sest ma olen selles kohas lapsepõlves mitmeid kordi käinud ja läbi metsa on sadamasse kõige lühem maa."
"Okei. Edasi?"
"Läksime jahile ja hakkasime merele sõitma.." Igatahes, rääkisin kõik ära, ka selle, mis kuulsin. Tundus vale see rääkimata jätta. Pool tundi hiljem väljusin, ütlesin Chrisile tsau ning läksin auto poole. Majas välja astudes tekkis mul Déjà vu tunne, sest Lauri ootas mind politseimaja ukse juures, nagu ka siis kui olin 16. Jooksin teda kallistama.
"Miks sa siin oled?"
"Mu üks sõber teatas mulle, et sa oled siin ja rääkis lühidalt, mis juhtus. Ja mulle ei meeldi, kui sa šokiseisundis sõidad. Tule, lähme!"
Lauri viis mu koju. Pakkisin asjad lahti, käisin pesus ja läksin magama. Olin väsinud ja kell oli ka palju juba...
YOU ARE READING
Electra lugu
Teen Fiction"Tema nimi on Hulit, Electra Hulit. Ta on kena ja esmapilgul perfektne. Aga tegelikult? See on ühe suve lugu, tema elu lugu. Kas lühikese aja jooksul armudes, selles hiljem pettudes, on võimalik kaotada mõistus?" LÄHEB PARANDAMISELE _______________...
