Electra lugu

Kolmapäeval...

"Piip-piip, piip-piip,"  käis mu äratus.

Magasin hästi ja tundsin ennast erksana. Käisin kiirelt duši all ja pesin hambad, tegin kerge meigi ja valisin riided. Oihh... ma unustasin eile asjad kaasa pakkida ja see oli küll halvasti, sest ma polnud sellega arvestanud ja pidin kiirustama. Võtsin koti ja pakksin igasuguseid riideid ja asju kaasa, sest ma ei teadnud kui kauaks ma Tartusse jään ja mis ilm teeb. Helistasin Mannule.

"Hommik, oled üleval ikka?"

"Ah? Uhh... Apppi... ma magasin jah. Väga hea, et helistasid. Kas sa juba all?"

"Ei, ei, rahu! Kell on 7.45 aga mis sa arvad kui haaraks teepealt midagi süüa? Ma unustasin eile pakkida, niiet ma süüa ei jõukas."

"Sobib, okei. Tsau siis praegu!"

"Tsau!"

Oeh seda Manni küll, aga ega ma ise ka parem polnud. Panin selga lühikesed teksad, musta tsärgi ja teksajaki peale. Märjad juuksed jättsin lahti. Võtsin asjad ja läksin autosse. Aga nii kui välja tulin, kahetsesin, et lühkarid jalga panin. Hommikul maja varjus oli päris jahe.  Sõidsin kesklinna, kus Mannu korter asus.

Keerasin auto parklasse ja samal ajal astus ta trepikojast välja. Tema outfit oli peaaegu sama mis mul. Riiete toonid veidi erinesid ja Mannu juuksed olid sirged, minu omad aga lokkis. Ta pani oma asjad taha ja istus mu kõrvale:"Hommikust, kuhu lähme sööma? Mul  kõht ikka päris tühi."

"Hommik, mul ka. Mis sa arvad kui läheks otsaks Mäkist eine ja Statoilist võtaks kohvi? Mulle meeldib see kõige rohkem."

''Mul suhteliselt ükskõik. Sina oled juht," ning ta tõmbas endale turvavöö peale.

Kõigepealt võtsime kohvid ja siis drive-in'ist big mackid ning sõitsime linnast välja Tartu poole. "Kuule räägi mulle oma uuest osast."

"Ohhh see.. Ma käisin eile rääkimas, räägiti mis minu roll on janii. Ma sain oma lemmik osa. Vampiir! Võtted algavad septembris. USA's! Appi ma niii õnnelik! Aga üks aga on ka... Stefan, no kes Lauri sünnal oli, tuleb ka. Ma ei teadnudki, et ta näitelja on ja et ta sellesse serjaali kanditeeris." 

"Üüü, räägi nüüd, et sa ei teadnud," naersin.

 "Ah jäta! Kuule räägi kuidas sul endal läheb?"  

"Suhteliselt hästi, naudin suve ja puhkan."  

"Sa tead küll, millest ma räägin." 

"Ah soo. Kellest siis?" vaatasin korraks kulme kergitades tema poole ja kohe pilk teele tagasi. 

"Loomulikult Chrisist. Olete ikka kokku saanud või vähemalt chattinud?"  

"Tead, isegi oleme jah."

"Nii?" 

"No me käisime söömas. Väga tore oli, rääkisime. Aga ei, midagi ei muud ei teinud, kui see sind kõige enam huvitab."

"Aga miks ta laupäeval sinu toas käis? Ma nägin küll. Ta oli seal päris pikka aega," muigas ta kavalalt.   

"Ah? Luurad mu järele?" 

"Ei, ma lihtsalt nägin. Aga midagi ju siis juhtus? Ja rannas toimunud asjast ma ka õieti aru ei saanud... Te lihtsalt jõutsite teistest nii palju hiljem."  

"Olgu, me käisime ujumas ja suudlesime. Aga ma ei usu, et see midagi nüüd väga tähendas. Ei saanudki. Võib-olla ma olen tema jaoks atraktiivne, kuid ta siiski ei tea minust midagi."

Mann noogutas mõistvalt. Ülejäänud tee jutustasime veel tema näitlejatööst ja tegime teineteise üle nalja nagu alati.

Viisin Mannu tema vanemate juurde ja ise sõitsin paarsada meetrit oma koju. Kedagi polnud kodus. Võtsin päikest ja lubasin emale hiljem tööjuurde järgi minna. Ega sel päeval midagi erilist juhtunudki: olin kodus ja õhtul rääkisin Chrisiga. Enne ühtteist juba põõnasin oma voodis.