Mul oli niiiiiiiiiiiii külm. Varahommikul sadas paduvihma ja ma olin läbi märg. Hirmus ära külmuda hakkasin liikuma. Kõige enam lootsin mõnda rada mille kaudu saada auto juurde või vähemalt maanteele või mingi maja juurde. Kõndisin ja kõndisin. Vahel jooksin, kui tundus, et näen midagi.
Ma ei nutnud enam, sest see poleks niikuinii aidanud ja lubasin endale, et olen tugev ja saan siit välja. Hakkasin valjult iseendaga rääkima, laulsin nii kõvasti kui sain, tantsisin ja naersin enda üle- minu eesmärk oli end positiivsel lainel hoida.
Kui olin umbes viis tundi kõndinud nägin üht suurt kivi.
"Miks see kivi siin, keset metsa on?" ei taibanud ma aga otsustasin selle otsa ronida, kõrgemalt ringi vaadata ja puhata. See oli hea koht, sest kivi oli ära kuivanud ja just selle kivi peale paistis läbi puude päike. Kahjuks ei seletanud minu silm välja, et siin oleks kuskil mõni tee või midagi. Viskasin end kivile pikali ja ümisesin üht vana laulu. Kivil oli täitsa soe. Võtsin jaki pealt ja poolsaapad jalast, et need kuivaksid.
Lebasin seal kivil ja järsku laksatas: äkki need unenäod ütlesid mulle ette midagi? Kinnihoidmine- olen põhimõtteliselt metsas kinni ja jooksmine-Marteni eest põgenemine. Tundsin ennast nüüd palju rahulikumalt, sest mõistsin, et see on mu saatus ja ma oleks niikuinii kunagi siia sattunud ja ainus mis ma teha saan, on hoida end tugevamana ja õppida näiteks, saan endast midagi uut teada või mida iganes! Kõndisin natukene paljajalu kivi ümber ringi ja nosisin mustikaid, mida oli siin üllatavalt palju.
Ei lasknud juhust käest ja sõin nii palju, kui jaksasin. Päike hakkas juba loojuma vaikselt ja tuul tõusis. Panin saapad jalga tagasi ja ilusti ära kuivanud jaki tagasi selga. Enne veel, kui ära hakkasin minema, korjasin pisikese kivi ja kraapisin sellega suurele kivile enda nime ja kuupäeva. Väikse kivi pistsin taskusse ja korjasin teise veel samasuguse- äkki õnnestub mul lõke teha? Hakkasingi kuivemaid oksi korjama ja käbisi.
Ega see mul hästi ei õnnestunud, sest ma polnud seda kunagi varem teinud aga ma ei lõpetanud proovimist. Pusisin, mis ma seal pusisin aga pisike toss tekis ja mingisugust leeki ma ka nägin. Võibolla tänu lõkkele ja suitsule keegi märkab mind ning hoiab loomad eemale. Öö oli juba, kui mina lõkkel kustuda lasin ja vastu puud magama jääda püüdsin.
ESTÁS LEYENDO
Electra lugu
Novela Juvenil"Tema nimi on Hulit, Electra Hulit. Ta on kena ja esmapilgul perfektne. Aga tegelikult? See on ühe suve lugu, tema elu lugu. Kas lühikese aja jooksul armudes, selles hiljem pettudes, on võimalik kaotada mõistus?" LÄHEB PARANDAMISELE _______________...
