Electra lugu

Kolmapäeval...

"Ei, ei, ei! Palun ei! Laske mul minnaaaa! Paluunn!" Karjusin läbi nutu.

"Miiikkssss mina? Laske mind lahtiii! Ma luban, ma ei räägi kellelegi!"

Valged, poolläbipaistvad kujud hoidsid mind kinni ja ei kavatsenudki lahti lasta. Ma karjusin ja nutsin ühteaegu.

"Ütle meile, kas me peaksime sinu karistuseta jätma?"

"MIDA MA TEINUD OLEN?"

"Ei meenu? Küll siis kohe hakkab!"

"Kurat! Laske mind lahtiii!"

Üks neist asetas oma käed mu kurgule.

"Loen kümneni, ja kui sa rääkima ei hakka siis..." Värisesin üle keha. Pisarad voolasid.

"Üks...kaks...Kolm, neli, viis..." Kuni kümneni. Ta võttis tugevamalt minu kõrist kinni. Üritasin vastu hakata oma viimsete jõuvarudega. See oli viga, sest kukkusin pikali. Valus oli ja nüüd hakkas kohe mind tugevalt kägistama, aina tugevamalt ja tugevamalt. Tundsin kuidas igahetk hakkab õhk otsa saama...

Karjusin täiest kõrist. Sain õhku. Lebasin oma kodus voodi kõrval maas. Olin üleni higine, juuksed olid sassis. Värisesin ja olin kohutavas šokis. Ma ei julgenud ennast liigutada tükk aega. Lõpuks võtsin julguse kokku ja panin kogu korteris tuled põlema.

Jõin klaasi külma vett ja vaikselt rahunesin. Läksin dušši alla. Magama ei tahtnud minna. Panin teleka käima. Ega sealt midagi erilist ei tulnud aga ikka parem, kui voodis vedeleda. Kell sai neli. Päike hakkas kaugelt tõusma. Käisin netis. Järsku tundsin kuidas kõht korises. Tegin järelejäänud lasanje soojaks ja jõin mahla.

Vaikselt hakkas kell juba viis saama. Magama ei hakanud minema. Pakkisin suure kotitäie Mirjami tehtud sööki ja pakkisin erinevad riided kaasa. Tankisin auto paagi pilgeni täis. Linn oli vaikne. Ainult mõni inimene liikus. Võtsin ühe kohvi ning istusin autosse, ning mõtlesin kuhu sõita ja kas keegi kaasa võtta. Hakkasin juba Marteni numbrit valima aga meenus, et ta pidi jälle kuhugi tööle või appi minema. Viskasin telefoni kõrvalistmele ning alustasin sõitu Pärnu poole.

Kohale jõudes võtsin omale hotellis toa. Sõin ning kirjutasin Twitterisse: Hommmik! #Pärnus!

Juba mõne minuti päras helistas võõras number: "Jaa, haloo!"

"Hommik, kas tunned ära?"

"Melissa? Sina või?"

"Jaaaa! Kuule, mis sa siin teha plaanid?"

"Kuule, ma eilegi veel ei teadnud, et siia tulen, nii et pakud plaane?"

"Kas sul auto on?"

"Jaah."

"Siis lihtne. Mis sa arvad kui läheks seiklusparki, randa ja õhtul tivolisse ja ehk kuhugi klubisse kah?"

"No davaiii! Ma tulen sinu juurde, mul palju Mirjami tehtud sööki kaasas."

"Päriselt? Oh, tee siis kiiresti!"

Olime mõnda aega tema juures ja rääkisime. Seikluspargis oli väga lõbus, natukene hirmus ka, eriti viimased rajad.

Rannas võtsime päiksest, ujusime ja rääkisime.

Milissa oli mu klassiõde ja me pole keska lõpust kohtunud ja rääkida oli palju. Tivolis käisime erinevate asjadega sõitmas. Kaks kutti ajasid meile külge ja flirtisid aga ma ei lasknud neid ligi. Ma ju siiski suhtes.

"Mis on?" küsis Melissa, kui kutid ära läksid ja mu tuju langes. Meenus, et pole Marteninga rääkida saanud ja me pole koos olnud. See tegi veidi murelikuks. Rääkisin Melissale kõik ära. Ta lohutas mind, et kõik saab korda jne. Klubisse me ei läinudki. Läksin oma hotelli. Kiire dušš ja heitsin varakult magama.