Electra lugu

Pühapäeval...

Marie ehk Mannu osa

Oehh, kuidas ma vihkan seda, et kui ma öösel peolt tulen, unustan kardinad ette tõmmata ja hommikul, juba kella üheksa paiku hakkab päike minu magamistuppa paistma. *Pea niigi valutab, nüüd see päike kah! Kurat! Ah, las olla!* ja magan edasi.

Aga pikalt ma magada ei saa, mulle tundub, et keegi jälgib mind. Ma ei julge ennast liigutada. Keegi hingab. Võtan julguse kokku ja keeran ennast teisele küljele. Silmi ma veel ei julge avada.

"Sa oled ilus, eriti praegu, hommikul."

Avan vaikselt silmad. "Stefan!"

"Lõpuks ärkasid! Ma olen juba pool tundi sind jälginud."

Naeratasin. Ta naeratas vastu. Nihutasin end temale lähemale. Suudlesime pikalt.

"Ma armastan sind" sosistas Stefan vaevu kuuldavalt. Vaatasin talle silma.

Suudlesin teda veel tugevamalt: "Mina sind ka." ...

 "Mis sa süüa tahad?"

"Lähme välja sööma?" tegin ettepaneku.

"Siis ma tean väga hästi, kuhu minna."

"Kuhu?"

"No küll näed. Pane end valmis, mull kõht väga tühi!"

Tegin nii kiiresti, kui sain, aga alla poole tunniga ma juukseid ja meiki korda ei saanud.

"Kas õues on ilus ilm?"

"Väga palav!"

"Ma võtan siis rannakoti ka kaasa?"

"Mhmhm."

Kohvik oli väga lähedal. Võtsime kohvi, saiakesi, erinevaid kooke ja mahla. Sõime ja arutasime, mida teha pärast.

"Lähme oleme rannas, käime ujumas... Mida sa tahaksid?"

"Maasikaid tahan osta."

"Kuule! Mul tuli suurepärane mõte!"

"Noh! Räägi!"

"Võtame rattad, telgi ja sõidame linnast välja, mereäärde, kus saame kahekesi olla."

Vaatasin taeva poole: Ilm ilus, vihma ei luba... No miks ka mitte! "Mul ratas on aga telk on sul?"

"Kurat, ei ole. Aga käime poest läbi ja ostame?"

"Oookei."

Sõime kõhud täis ja läksime poodidesse, et osta telk, madrats ja magamiskotid. Saime vajalikud asjad ostetud. Süüa võtsime grillliha, kommi, krõpsu, küpsiseid, pitsat, vahukommi, maasikaid, salatit ja joogiks limonaadi ja punast veini. Viisime asjad minu juurde. Stefan pidi kiiresti kodust ratta ja mõned asjad veel võtma. Mina samalajal pakkisin toitu ja omi asju.

"Kuidas me need rattale paneme?" uurisin temalt aga ta ei vastanud. Panin korteriukse kinni ja läksin alla, kus Stefan juba mind ootas.

"Noh, hakkame minema. Ma tean ühte kohta: kõigepealt linnast välja, siis 15 km maantee ääres ja siis 3km läbi metsa randa."

Ratas oli päris raske, aga hiljem harjusin ära. Õnneks maanteel väga palju autosid polnud ja metsatee ei olnud porine. Viimased 50m pidime ratast käekõrval tirima, sest tee muutus sõitmiseks liiga liivaseks.

"Oh! Siin on ilus!"

"Jap. Lähme natukene sinnapoole." Näitas Stefan näpuga vasakule poole.

Kui koha leidsime, panime rattad kivi juurde seisma ning panime telgi kokku.

"Päris suur. Ma lähen otsin lõkke jaoks puid."

"Ok, ma pumpan madratsi täis ja teen magamise valmis. "

Rattad panin lukku, no igaksjuhuks. Vahetasin sõiduriided bikiinide vastu, panin päevitus lina maha ja katsusin vett. *Päris soe...* Stefan tegi lõkkeplatsi valmis ja tuli minuga ujuma. Seal me ujusime, võtsime päikest, grillisime ja päikeseloojanguajal jõime veini ja sõime pitsa ära. Rääkisime palju ja meil oli koos romantiline ja hea. Öösel oli täiskuu ning ujusime. Magama pugesime alles neljapaiku.