mamma suudles mind põsele ja embas tugevalt, eks see ole raske lahti lasta enda väiksest säravast tüdrukust. olen alati olnud päikeseratas ja soojendanud inimesi enda ümber kuni kõrvetasin iseennast liigagi tuliselt. ei see polnud hing, see oli vaim. niisiis teiste haavatud, paksust verest nõretav süda ei kõiguta mind sel juunikuu ööl mitte üks raas.
olen kõikvõimsus pürglemas wabaduse poole.
ning juba ma katsungi teda, juba tunnen ma wabadust enda veresoontes liikumas nagu valge puuder armilises kehas. veel kaks tõuget roostes rattal, olen iseseisvumise teel. tõstan üles enda käed, uus 1992.
