ainult jumal teab, kui palju peab üks naine kannatama ja läbi elama ! ja isegi siis tema safiirid täituvad kirsivärvi südamevaluga ! kas see pole mitte üks mädanev ebaõiglus nii olla ?
kuid teda ei huvita, nagu päikest ei huvita loojang. ma olen üksi, pead paitab karge suvetuule hoojang. keha väriseb, noorkuu nutab. vattipilv tähti kosmotuhaga lämmatab.
ja soolavesi minu kopsudes on leidnud kodu, täpselt nagu mina selle leidsin ükskord sinus. kõrbenud vetikad on söönud minu närtsinud aju, ma olen valust hulluks minemas.
need lained kisuvad mu nuku keha, kuid mu süda leegitseb verd. haaran merekristallist, et peatad see ookeani hing. kuid see ei aita. punane mürk tilgub liivale, ribikondid lähevad katki.
küsimus on : kas hoida kivist kinni või lasta jäädavalt lahti?
