adrian jagab armastust vaid päeval. ta on päikesepoiss, minu karamelli naha ja šokolaadi lokkidega hispaania prints. kuid me otsime kohta kuhu maailma eest põgeneda, me otsime kõige lõppu- rohelist nirvanat.
ja siis me leiame selle, keset tenerife palmide sadu. rebin seljast need rasked riided ning vajun vaikselt roosa siidi. ta mandli kujulised silmad suudlevad mu keha, aprikoosi keel mu meeli. need suhkrukirsi huuled tirivad vaikselt üksteise hingi.
ning ma tunnen, et see ongi kõik, olen leidnud paradiisi. lemonist taevas naerab, liiv luid ja nahka palavuses embab. võtan sõõmu ananassi mahlast ning ootan kuni silmalaod kinni vajuvad, täpselt nagu kardinad, et saaksin need homme hommikul uuesti avada ja enda eest selle paradiisi leida.
