kuid ma hoian kinni! kogu elu olen hoidnud. armastus on nõidus, mille olen iseendale peale pannud. ja nüüd ma maksan. maksan igavesti. ribiluud katki rooman liival vaikselt edasi.
sest pole mõtet end vaese nööri kaela heita: ei leia sa rahu elus, ei leia sa seda ka surmas.
lõpuks jõuan kookospuu varju alla. kurk on kuiv, hingamine valus. keha on kalli kodutunde janus. kuid nüüd ma siin olen - täiesti üksi. pisarad on kibedad, määrivad mu põski. merekarbid ehivad mu liivakarva juusi, mandariini päike suudleb mu uppuv-pehmeid reisi.
ja isegi ilus supernova päike ei paranda neid haavu, mille tekitasid sina. ma olen ikka katki, ikka üksi, ikka kurb. justkui aasal kasvav kevadine urb, mis otsib pastell värvide siidset soojust õhtutunni hakul. ma olen siin ja pole kunagi eales nii elus olnud.
