kuid ta oli alles tulekul. ja nüüd ta juba tervitas mind soojalt. nagu saatan sidus ta mündi huultega üheks mu keha, võrgutas siidiselt ja alatult maha. ning pimestas süsimusta armuga mu viha.
kuid ta tuli nagu lähedane, mitte võõras. sosistas kõrva, maitses ingli iha. ta tuli nagu kõik minu vead. ta tuli nagu armunu, läbi lootuse ja hea. ja see mind hoidis, nagu teda.
päike sulas taevalaolt elegantselt alla. pehme karamel minu südamest voolas valla. oli aeg öelda head aega. sest lõpuks ma ei uhtund soolakristalli merre, kõrbend tuliliival ära. minu oma verivalge kurbus kandis mind kahe käevahel rannalt minema.
