1992. sõidan mööda seda kõvadest keedest teed läbi kesknurmi täis valmivat vilja. hing on täis ärevust, rändaja ärevust. kopsud on mattunud õietolmu, olen peaaegu lämbunud. kuid see kruusatee tolm hoiab meeled ärkvel. silmast jooksevad meetrised joad, kui tee puru lendleb.
ja roosad huuled vormivad ennast ümaraks apelsiini karva päikeseloojangu paistel. ma vilistan laulu nipernaadile. ta on minuga, me käime tea et sama rada läbi wabaduse värava. ning ma vilistan pikalt ja kiledalt nii, et ta teaks ja kuuleks, et see siin pole pooltki veel lõpp. see on alles algus.
