merevaht paitab rakkus käenurki, silmist jookseb jõena mooni verd. palmid on kaardu, kirsid kõrbend. vaikus pole kunagi nii valus olnud. mõtted pole haavadele rohtu andnud. kes teab kas hullem on läbi.
kes teab kas need huuled veel siid sametalt naeratavad. nägu magus, sätendamas. kes teab kas violetid minu silmas veel õide puhkevad. nagu lapsepõlves, suve lõikavas soojas. siis kui aedrohi märg ning suhkru pilvitu oli taevas.
või on ta alles tulekul. ootab hetke, mil surmaga matta. raske pole leida mu murenevat süda, rada. armastuse keel jätab jäljed alati maha. isegi türkiis laine vahuvalgel ei põleta neid ära.
kes teab kas hullem on läbi või alles tulekul.
