ja ma ärkan mõni sajand hiljem, peale tunnete sõda. magusast nektariinist tilgub pisar alla nina. rangluu on kuhjund sooja füüsaloranži vahtu. käed on mattunud veenuse mustrilise lina vastu. ning kõik, mis kahvatust taevast paistab on vaid kuldselt kiirgavad täheaiad.
aga ma ei vaata vintaažist taevavälju enam. siin maal on palju, mida pole näinud. tähepüüdjast unistused on ammu läinud, sätendavaks kuutuhaks purunenud. ma püüan nüüd ainult soojade käte poole, mis on päris. ja nii ma leidsingi ta sõrmenukid, mida jupiter näris.
ma vaatasin teda, ta käsi ja sametist keha. kuid rosá silmad olid need, mida ihkasin tunda. ta põskedel kasvasid pungil kevadised roosid. ta silmadest purskasid tuhanded galaktikad ja komeedid. ma haarasin ta peost, et uuesti violeti looris videviku vajuda.
