suve sumeduses jooksen ma. läbi värske ristikheina, kõrtemaa. sinakad jalad tunnevad igat liigutust, mida vastu õrnrohelust teen. lihtne igatsus on raskeim koorem, mida vean. ning seda tunnen ma kaikjal kehal, vabal meelel. ta on hapukas kui kadepunased jõhvikad mu süttinud keelel. ja magus kui kevadine kasemahl kodupae veerel.
ning koduigatsus ei anna rahu, oh kuidas ei anna! tõde see on, et oma põhjamaa karmu ma ihka. ja ma jooksen veel, veel vastu lõikavat tuult. kuniks peatun surmverisel jalul, kurnatud kondi valul. hingan sisse kruusa sooja tolmu teravpalmi najul. väsinud silmad langevad kinni kui südame kujuline merikarp vaikse hõbekuu varjul.
